Autor: Terje Rattur

Lainetust suudab igaüks endale kujutada.

Tahate Ida-Virumaad avastama tulla? Ei tea, mis otsast alata? Kust leida giidi ning kust algavad need salateed meie kõige põnevamate kohtadeni? Kirjutage mulle, mina tean! Ja kui mina ei tea, siis ma tean neid inimesi, kes teavad :)

Nüüd ongi juba mõni aeg möödas minu esimesest reisiteenusest, mille kokkupanemisega ma ootamatult kokku puutusin. Millalgi aprillis potsatas mu postkasti kiri, kus kirjutati, et keegi soovitas neil minu poole pöörduda selleks, et aidata kokku panna kahepäevane Ida-Virumaa marsruut. Sooviti põhjarannikut ühel ja Narva linna teisel päeval.

Kirjutasin siis vastu, et väga tore, ma pole seda küll varem teinud, kuid miks ka mitte härjal sarvist haarata- kohti ma ju tean, meie häid giide samuti. Niimoodi siis tasapisi hakkaski marsruut tekkima. Sooviks oli veel see, et ööbimise õhtul võiks väisata mõnda kena kontserti. Terve reisi eelarve sain ka ette ja esimene päev sai juba ludinal kokku.

Vahepeal tuli veel üks soov- külastada Viivikonnat ja Sillamäe linna. Ka need mahutasime kenasti teise päeva sisse ära, tõsi, hommik algas küll seetõttu vara, kuid ega siis reisile magama tulda. Nii ongi, et reisimarsruut saab kokku tellija soovidest ja minu soovitustest, et kuhu veel minna ja mida teha. Nüüd siis 15 inimest bussis ja reis algab!

Esimesel päeval sõitis Enn Käiss mööda pankrannikut, vaadati üle meie seiklus ja puhkus, ehk Kiviõli Seikluskeskus, Aidu veekanalid ja Saka mõis, kus tutvuti pankrannikuga. Osa käisid all rannas, teised Meretorni otsas ja Kivisilla juga vaatamas. Ennul jätkus juttu kauaks mõisapargis oleva kiviekspositsiooni juures. Peale lõunatamist võeti suund Kuremäe kloostrisse, kust saabuti otse Oru pargi promenaadile. Öö veedeti Alujoa Puhkekeskuses. Esimest päevast kahjuks hetkel pilte pole, kui Enn saadab, siis riputan siia üles ka.

Teisel päeval tegin ma reisi ka ise kaasa. Hommikul Priit Orva juhendamisel Viivikonda ja Sillamäe vahele, siis Kreenholmi vaikivate kuid võimsate müüride vahele. Meil õnnestus ära näha ka Narva kosk, sest tänu suurele vihmaveele, olid lüüsid avatud.

Väisasime ka Narva kõige uuemat turismiobjekti, milleks on Viktoria Bastionid, mis on talvel nahkhiirte magala ja suvel turiste uudistada. Natuke Põhjaõue (seal olid tekstiilipäevad) ja lõunasöök uuenenud sisuga Rondeeli restoranis.

Päev Narvas lõppes Raekojas, kuhu viisin nad Vana Narve paberist maketti vaatama ja sain ka meistri enda neile maketi sünniloost ja Vanast Narvast rääkima. Enne Ida-Virumaalt lahkumist oli veel peatus Purtse Kindluses, kus peremees rääkis neile kummitustest ja rannaröövlitest.

Kuidas läks minu esimene reisiteenus? Üldkokkuvõttes päris hästi, sain osalenud inimestelt vahetut head tagasisidet, samas õppisin ise nii mõnegi asja, mida näiteks järgmine kord teisiti (st. veel paremini) teha. Tagant järgi olen väga rõõmus, et ise kaasa läksin, sest head teenust saab pakkuda ju ainult siis, kui oled ise kliendi sussides olnud.

Ida-Virumaa on nii suur ja mitmekesine, et üks seltskond saaks siin 10 korda käia ja iga kord uut näha! Nii et järgmiste põnevate reisideni!

Terje, kes tänab tellijaid usalduse eest :)

Viimastel aastatel on päris palju põnevaid koolitusi ette tulnud, olen neid just sel eesmärgil jaganud sotsmeedias ja erinevates listides, et rohkem asjast huvituda võivaid inimesi saaks selle info kätte. Mõningaid koolitusi olen ka ise korraldanud ja turundanud. Lisaks kogemused mentorklubist, kus osalemine toob alustavale ettevõtjale nö. koju kätte sarja väga kasulikke koolitusi Eesti parimatelt koolitajatelt just ettevõtluse teemadel.

Mida ma märkan, on see, et ei osata väärtustada enesekoolitamist. Põhjusi ei oska öelda, kuid siin võib olla neid mitmeid. Kõige levinum on see, et pole aega.

Samas on olemas ka tõesti see võimalus, et kanname kooliajast (kes kaugemast, kes lähemast) kaasas suhtumist, et õppimine on vaid hinde saamiseks? Või siis teisalt arvamus, et me teame juba kõike. Või tundub koolituse eest küsitav tasu liiga kõrge?

Mis on kõrge hind? Ma sain ise väga hea näite osaliseks (just hinna mõistes) mõned aastad tagasi Kreetal puhates. Olime läbisõidul ühes külakeses, kus kohalikud müüsid väikeses põiktänavas kohalikke tooteid. Ühe ukse peal istus üks vanem naine ja hoidis käes heegeldatud linikut. Ta palus, et ostke see palun ära, hind on 3 €! Idee järgi polnud meil ilmaski seda linikut vaja ja selle teadmise pealt naeratasin naisele ja kõndisime edasi.

Ta hüüdis järgi, et ainult 3 eurot! See on teile kohvitassi hind! Meile aga väga suur raha.

Selle peale tirisin ma oma mehe kättpidi nende naiste juurde tagasi. Läksime poekesse sisse ja saime jutu peale. Heegeldajaks oli see vanem naine, kelle tütar suutis inglise keeles rohkem rääkida. Ostsin peale selle liniku sealt ka suveniirid oma vanematele ja palusin ka luba neid pildistada. Kauba peale saime kohalikust elust- olust infot ja teedki juua. Lõpuks jätsime sinna üle 20 €, kuid olime saadud kogemuse eest väga tänulikud.

Ma võtsin sealt endaga kaasa selle, et alati, kui mulle tundub, et mingi hind on kõrge, siis ma mõtlen, et millega võrreldes. Eriti olen ma selle hinnavõrdluse teema toonud just enesekoolitamise osas teemaks. Kas 20 € on kõrge hind? Millega võrreldes? Kui meie pere poekorvi keskmiseks hinnaks on 30 €, siis enesekoolituseks on 20 vägagi mõistlik. Pealekauba jäävad mulle ka need teadmised ja oskused, mida koolitus pakub. Selle abil saan ma targemaks, oskan oma teenuseid paremini sättida ja läbi selle saab kas tõhusamalt müüa või rohkem raha küsida. See 20 € tuleb peagi tagasi. Kuhjaga.

Kõige ohtlikum suhtumine on minu arust see, kui öeldakse, et me oleme niimoodi siiamaani hakkama saanud, ei ole vaja meil mitte midagi.

Olgem avatud kõigele uuele, teistmoodi asjale lähenemisele, juurdeõppimisele. Selge on see, et kõik konkureerivad omavahel tööjõuturul ja ettevõtluses, kui aga oma teadmistepagasit või teenust ei arendata, siis ükspäev tuleb hetk, kui meie kvalifikatsioon või tootekõver hakkab allapoole suunduma. Siis ei ole ei riik, ega valitsus süüdi, ikka meie ise :)

Võidab see, kes on hakkajam, avatum, valmis muutama ja arenema. Nii on :)

 

Eelmise aasta lõpul sain ma Corrigolt tellimuse üles kirjutada nende erinevate osakondade patsientide imeliste paranemiste edulood. Juhataja ise oli seda mõtet juba mitmeid aegu oma peas kandnud, kuid tal endal ei jätkunud selleks puht-füüsiliselt aega. Lõpuks otsustas ta selleks palgata inimest, kes oleks majast väljast. Selle põneva ülesande sain seega ma endale ja maailm läks jälle suuremaks!

Eks kohalikud teavad kõik, et Corrigo asub Jaama tänaval ning et seal pakutakse mingitsorti raviteenuseid, kuid eelkõige seostatakse Corrigo nime metatooni jagava asutusena. Jah, see on ÜKS selle ettevõtte kuuest osakonnast! Teistest teenustest üldsus aga eriti midagi ei tea… Seal on lisaks esimesel korrusel asuvatele erialaarstidele ka:

• Erihoodlus- ja psüühikahäiretega inimeste osakond
• Hooldusosakond
• Noorukite rehabilitatsiooniosakond
• Puuetega inimeste rehabilitatsiooni osakond
• Taastusraviosakond
• Metadooniosakond

Selle kahe nädala jooksul, mil ma kohtusin erinevate osakondade juhtide ja töötajatega, sai mulle selgeks, et tegu on majaga, mis koondab endas väga pühendanud spetsialiste. See, kuidas nad oma tööst ja patsientidest rääkisid, oli imetlusväärne. Mul oli õnn vestelda ka kolme selle maja patsiendiga ning ka nemad kiitsid personali ja nende jaoks loodud keskkonda.

See, kui 80 aastane hooldusosakonnas (hooldekodus) viibib naine ütleb pisarsilmil järgmist: “No küll on tublid arstid, õed ja hooldajad, nende töö on nii raske, kuid neil jätkub alati head sõna, peavad meeles meie soove, neil on aega meie jaoks. Toad on soojad ja söök on väga maitsev, mis sa, hing, ikka oskad veel tahta! Ma olen väga rahul”

Kõik edulood on kirjas SIIN! Võtke mõni hetk ja viige end kurssi, millise saatusega inimesed on sattunud Corrigo majja ning millised edud on neid seal saatnud.

Minu maailm läks kõvasti suuremaks! Tänan tellijat selle kogemuse andmise eest mulle!

 

 

 

 

Saime just jalad tuppa, käisime imelisel kontsertkohtumisel Jalmar Vabarna ja Sandra Sillamaaga. Kenad andekad inimesed püüne peal, kes võluvad pillidest välja nii südamelähedast muusikat. Kaks tundi möödus liiga kiiresti… Koorekene, lirtsa, lartsa, ah, ah, ah, ah!

Mõnus emotsioon südames, saime kätte oma mantlid, ostsime ka Trad Attack´i plaadi, kui äkki kõnetas mind säravate silmadega võõras naine: “Kas teie töötasite Saka mõisas?” Suutsin vaevu rõõmsalt noogutada, kui ta jätkas: “Nii kahju, et seal enam kontserte ei toimu? Ööbisin eile seal ja küsisin töötajate käest ka- nad ütlesid, et publikut ei jätku”. Ja siis alles nägin, et minu ümber on kogunenud kolm rõõmust naisterahvast.

“Oi, ma mäletan Nevil Blumbergi kontserti, see oli just kohe peale seda, kui ta Eestisse tagasi tuli, ma olin esireas, teie kõrval. Küll see oli ilus kontsert!”

Tundsin, kuidas soojemast soojem tunne mu südamesse valgus, meenus see sügistalv, mil organiseerisin Sakal “Hämarate õhtute kontserdisarja”. Kõik kutsutud esinejad tähendasid minu jaoks üht-teist, õnneks kõnetasid nad ka publikuks tulnud inimesi, sest saal oli alati rahvast täis, inimesi tuli kaugemalt ja lähemalt. Tõepoolest, meenuski ühe kontserdi lõpp, kus seesama säravate silmadega naine tuli minuga rääkima ja tänama kena kontsertelamuse eest. Kui ma ei eksi, siis ta oli lausa Rakverest…

Küsisin siis vastu: “Kas teate, et Youtubes on üleval üks lugu sellelt Blumbergi kontserdilt Sakas?” See oli neile rõõmus üllatus: “See tuleb üles otsida!” Ma aitan siinkohal seda sarja meenutada.

Tuntud muusikutest astusid üles Tõnu Raadik (sain sellelt kontserdilt uue lemmikplaadi Sadamatuled, mida ligi aasta aega autos kuulasin). Tõnu Raadiku ja Henn Rebase kontsert oli esimene sarjas ja ma ei osanud kohe laule videoks võtta… Aga võtke vaevaks kuulata ta lugusid sellelt plaadilt- need on imeilusad ja esitatud tuntud Eesti muusikute poolt.

Tõnu Naissoo, kellega ma tutvusin millalgi aasta- poolteist varem soome laeva peal, kus lihtsalt läksin temaga rääkima ja kus vahetasime oma visiitkaarte. See visiitkaart ootas mu töölaua peal kaua, kuni tekkis võimalus teda esinema kutsuda. Tõnu Naissoo saatis kontserdil Laura Põldveret (minu jaoks on solist Tõnu Naissoo).

Oli ka Jaan Sööt kitarril, sekka mõned lood kirjust muusikuelust.

Peeter Rebane (koos Triinu Tauliga), kellega olid meid sidunud mitmed kontserdid erinevates koosseisudes, minu jaoks oli alati solistiks Peeter.

Selle sarja raames vaheldusid tuntud muusikud Kiviõli Kunstide Kooli kahe noore neiuga, kellest Marie mängis kitarri ja Kelly laulis.

Tänan mõttes neid inimesi, kes tegid ootamatult tänasest õhtust täislaks kontserdiõhtu! Lisaks laval kuuldud muusikutele ka 4 aastat tagasi toimunud kontserditest südantsoojendavad klipid. Kahju, et Saka on tänasel päeval kontserdipaigana pildilt kadunud… aga minu südames on Saka alati :)

Talve tulles hakkavad näpud sügelema. Tahan siis kas õmmelda või heegeldada. On ka kudumisperioode olnud. Sel aastal teadsin ma juba ette, mida pimedama aja saabudes nokitsema hakkan- lõhnapatju!

Suvel Materas olles, tegin Elianale ta tellimise peale tüllist lõhnapatju, mis lavendliga täidetud, ta pesukappidesse. Just siis ma mõtlesin, et mina hoopiski heegeldan lõhnapadjad ja teen nad jõuluhõngulised.

Kuna Facebook on sellistel puhkudel abiks, siis tean täpselt, et 11. oktoobril oli mul süles kolm erivärvilist niidikera ja 19. novembril sain neist välja võlutud 10 lõhnapatja. Heegeldasin nende väheste reklaamipauside ajal, kui oma mõnda lemmikseriaali vaatasin. Muidu oleks selle aja Facebookis maha kolanud.

See oli esimene kord, kui midagi oma kätega müügiks tegin. Tahtsin lihtsalt väga järgi proovida, kas Mardilaadal turismiletis on võimalik müüa käsitööd, seda enam, et käsitööala on seal eraldi. Tänaseks tean, et mu padjaksed tegid suuremas koosseisus kenakese sõidu Helsinisse ja tagasi, kuid 2 tk neist siiski müüdi maha. Sain kommentaariks, et siis, kui soomlased meie leti juurde olid jõudnud, siis olid neil ostud kõik juba tehtud ja teistkätt peeti kalliks: 8 €.

Ega ma siis mingit säästukaupa ei teinud. Heegeldasin, koorisin mandariinid (sõin ära), viilutasin koore ja tükeldasin, kuivatasin, õmblesin puuvillased kotikesed, toppisin päikesekuivatatud mandariinikoori ja aniisiõisi täis, nõelusin käsitsi avause kokku, panin padjakese kahe heegellapi vahele ja heegeldasin kokku. Siis olin ma kujundanud sildid, ostnud minigripikotikesed ja klammerdasin trükitud sildid  kilekottide külge. Ma ei lubanud mitte mingil juhul sommidele oma taieseid soodsama raha eest maha müüa- hea ju kodustele kingikotti pista. 8 € eest ei saa ma midagi nii vinget poest neile osta :)

Mida siis nendepatjadega peale hakata? Võib panna pesukappi linade või käterättide vahele, võib riputada kuusele või akna peale kardinapuu külge. Igal juhul ilus ja pilkupüüdev :)

Täielik üllatus aga tabas mind siis, kui peale valmis patjade Facebookis postitamist sain ühe tellimuse- vaja oli 5 tükki ühte kingikotti Vokka :) Ja mõne aja pärast sain teise tellimuse- 10 tk Tallinnasse! Ma ei uskunud oma silmi. Ma ju üldse ei reklaaminud neid välja, et need padjad oleks midagi sellist, mida minult tellida saab! Nii ma istusin siin arvuti taha ja suu kõrvuni peas ning vastasin rõõmsalt, et muidugi saab! Kukkusin kohe seesama õhtu totaka naeratusega näol heegeldama. Nüüd isegi lükkasin arvuti sülest maha ja võtsin spetsiaalse aja patjadele.

Ja kui ma algul mõtlesin, et see minu idee järgi proovida, kuidas Mardilaadal ka käsitöö turismiletis läheb, suhteliselt läbi kukkus, siis sain ootamatut kinnitust sellele, et kenasti ülespildistatud ja pakendatud asi võib pildivaatajas tekitada soovi seda endale saada. Soov tähendab, on nii suur, et ta on seda valmis ostma. Mingipärast usun, et pakendil oli selles kõiges ka oma roll. Või mis te arvate?

Mõned päevad tagasi ilmunud Lüganuse Valla lehes “Valla Sõnumid” ilmus artikkel Loometöötubade edukast käivitumisest. Tänaseks on lisaks artiklis mainitud akvarelli ja portselani kaunistamise töötubadele toimunud ka savi- ja rahvariidevöö töötuba. Saan ainult edasi anda osavõtjate sõnad, et neile hirmsasti meeldib :)

Et oleks ladusam lugeda, kopeerin ma teskti siia:

Lüganuse loomekastelli töötaod startisid väga edukalt.

Kohaliku Omaalgatusliku Programmi (KOP) 2015 kevadvoorus rahuldati Tertur Arendus MTÜ projekt “Loomemajandusvaldkondi tutvustav töötubade sari Lüganusel”, mis koosnes kuuest erinevast töötoast.

Projekti eesmärgiks on töötubade käigus avada Lüganuse valla elanikele loomemajanduse sisu:
– Planeeritava projekti elluviimisega tehakse sissejuhatus loomevaldkonna teemadesse ja võimalustesse, mida tulevikus hakkaks pakkuma arendatav Lüganuse Loomekastell.
– Lüganuse piirkonna inimestel tekib harjumus põnevates töötubades osaleda ja õppida keerulisemaid tehnikaid, millest võib tulevikus saada nende töö, hakates näiteks ise ettevõtjaks.

Ka juhendajate valikul sai lähtutud kahest põhimõttest, et:
• kohalikud loomeinimesed (juhendajad) saaksid rakendust, nii ongi savi-, pakutrüki- ja akvarellitöötubade juhendajad üks Aseri vallast ja teine Lüganuse vallast.
• Lisaks toovad uusi põnevaid tuuli üleeestiliselt tuntud ja kundede armastuse ning poolehoiu võitnud tegijad, nagu pakume portselani, vöökudumise ja hõbesavi töötoas.
Grupid olid väikesed, kuni 10-le osavõtjale ning inimeste suure huvi tõttu täitusid need väga kiiresti. Mõnede töötubade, nagu hõbesavist ehete valmistamine ja rahavriidevöökudumisele tekkisid ka ootejärjekorrad.

Tänaseks on kaks töötuba toimunud, esimeseks oli 20. Septembril toimunud, Aa külas resideeruva Viive Aidma, juhendatud akvarelli- ja söejoonistus. Tagasiside sellele oli kokkuvõttes selline, et töötoas osalema kutsus just akvarell, kuid lõpuks üllatas kõiki hoopiski söejoonistus. Tõdeti nagu kokkulepitult, et süsi sobib nii uskumatult hästi pihku ja jookseb paberil kui iseenesest.

03. oktoobril toimus Muhu Portselani perenaise Sabina Kaukise portselanikaunistamise töötuba. Dekoreerisime abstrükis portselani. Tagasisidena kirjutasid osalised, et uskumatult lihtsa tehnikaga on võimalik kaunistada nõusid. Soovi korral saab kujundada ka terve omanäolise serviisi.

Ees ootavad savi- ja pakutrüki töötuba, hõbesavist ehete valmistamine ning rahvariidevöö kudumine.
Loodame jõuludeks rahvamajja üles panna töötubade raames valminud esemete näituse.

Terje Rattur
www.tertur.ee

Teed oma igapäevaseid toimetusi, kappad enda poolt konstrueeritud rattas, olles samal ajal ise õnnelik ja elu tundumas kui lill. Niimoodi päev päeva kõrval, nädal nädala kõrval ja ma ei liialda, kui ütlen, et ka kuu kuu ja ka aasta aasta kõrval.

Sa aga ei märkagi, et tasahilju koguneb, kes teab kust, su hinge väike nutupais, mis otsib aega ja kohta, et välja pursata. Ilma igasugu nähtava põhjuseta. See, et mu silmad on liigagi märja koha peal, seda teavad ehk mu lähedased inimesed kõik. Kuid kui harras moment on läbi, suudan ma end kähku koguda ja järgmisel hetkel poleks nagu midagi olnudki.

See, et mul üks nutt nutmata on, sain ma teada eile õhtul. Ettehoiatamata.

Läbi klaasukse nägin, et ta seisis täpselt seal, kus ma talle ennist näitasin, et seista. Selveri ukse juures, vasemat kätt. Ta vaatas pingsalt inimesi, kes poest väljusid, justkui kartes, et ta on ehk unustanud selle näo, kes tal parklas üle kuulas ja seal seista käskis. Kui ma poeuksest väljusin, võttis tal mõne hetke minu ära tundmisega ning siis väreles üle ta näo sekundimurdosapikkune naeratuselaadne tõmblus. Ma arvan, et see nägu polnud ammu naernud.

See oli prükkar, kes paarkümmend minutit tagasi kakerdas kõikide autode juurde, kes aga Selveri parklasse sisse sõitsid. Ka meid ei jätnud ta vahele, liipas kiiresti lähemale ning küsis raha. Me läksime edasi, kuid ta hüüdis veel tagantjärgi: “Ma pole joodik, ma vajan söögi jaoks…”

Olime juba poes ning olime ka juba käru võtnud, kui ma pöörasin tagasi ja läksin välja teda otsima. Ta oli juba järgmise auto juures, mille omanikud laiutasid samuti käsi.

Küsisin talt üsna karmilt, et mida ma talle poest toon, püüdes ise ninaga registreerida, kas ta mitte purjus ei ole: “Raha ma sulle ei anna, kuid süüa võin osta. Mida sa tahad? Kas leiba, vorsti?” Ta vastas kainete lootust täis silmade ja käheda häälega kiiresti: “Too midagi hästi odavat, too sardelli. Leiba ma ei söö, palun too saia, kui tahad, ma võin sinuga kaasa tulla!

“Ei, kaasa sa ei tule. Seisad siin ukse juures ja oota mind,” eks ma natuke kartsin ka teda.

Ostud tehtud, pakkisin asjad kahte kilekotti, üks meile koju ja teine talle. Sinna sai siis sardelli, kefiiri, hapukurki ning soojaletist ka karbitäis makaroni- lihavormi. Magustoiduks terve suur singi- juustustritsel. Jaanus jäi veel maksma, mina aga kiirustasin välja, ise mõtlesin veel, et äkki läks ta ära…

Aga ta oli seal, seisis täpselt nii nagu ma ütlesin- ukse juures, kulunud saapaninad moodustasid uksepakuga täpsed 90 kraadi. Ninas hakkas juba kipitama.

“Mul on nii piinlik, proua. Suur tänu! Mul on nii piinlik…,” pomises ta, hoides küünarnukist kõverdatud käsi rinna kohal.

Andsin talle kiirelt söögikoti ja vaatasin viivuks ta heledatesse silmadesse- see oli “viga”. Kipitusest ninas sai klomp kurgus ja silmad olidki momendiga märjad. Pöördusin ruttu tast ära, kuuldes veel ta tänamist ja läksin ruttu poodi Jaanuse juurde tagasi. Peitsin oma pilku ja olin vait. Jaanus tabab mu seesugused momendid õhust ära ja püüdis teemat mujale viia. Nii me seal pimedas linnas sõitsime, minu vaikne mees terve tee jutustamas, minul küll juba silmad kuivad, kuid klomp ikka kurgus.

Mitmed tunnid hiljem, siis kui telekast olid kõik saated otsa saanud ja Jaanus magas juba mitmendat tundi õiglase und, vallandus mul see klomp vannitoas hambaid pestes. Teate ju küll, kuidas peegel endaga rääkima kutsub. Meenuvad päevased asjad, kerid päevaseid asju oma peas tagasi ja mängid neid veel korra läbi.

Mulle meenusid selle mehe heledad silmad, mis jutustasid karmi elu. Paljud ütlevad, et ise on nad süüdi, et on sellised. Kuid kindlasti on neil olnud lapsepõlv, kindlasti on neid ka keegi kunagi armastanud, vahest on neil isegi lapsed… Mis on need lood, mis tõukavad inimesi tänavale. Jah, võib tõesti olla nii, et oli ilge pätt ja kaabakas… aga võib olla ka vastupidi. 50/ 60.

Te teate ju küll seda väikest kiilakat meest, kes nii suvel kui ka talvel käib seljakott seljas Jõhvist Kohtla- Järvele ja vastupidi. Ma alati vaatan teda ja mõtlen, kes ta selline on. Pakkusin isegi Põhjaranniku kahele ajakirjanikule, et tehku temaga intervjuu. Nad ei leidnud, et see kedagi huvitaks. Mind küll huvitab. Olen end kirunud, et alati, kui teda kusagil kõndimas näen, on mul jälle kella peale minek, selline tunne on, et pea või ise kinni ja küsi kõik küsimused ära.

Mis on nende inimeste fassaadi taga? Mis läks valesti? Kuskohas?

Jah, kell oli kõvasti üle kesköö, vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et suur enamus inimesi ei taju, kui hästi neil läheb. On voodi, kus magada, koht, kus elada, ukse ees on mitu autot. On töö ja leib. Lähedased. Ikka ei ole voodi piisavalt pehme, elukoht ja autod piisavalt luksuslikud, töö on sitt ja leib on kõva. Lähedased aga segavad suhtevett sogaseks. Ise aga olen selle kõrval kõige targem, parem, süütum ja ilusam.

Nutsin ja muudkui nutsin, panin vee jooksma, et nutt välja ei kostaks. Miksu vaatas mind arusaamatu pilguga, temast polnud teise jutu tegijat… Jumal tänatud, ju siis oli see nutt  vaja lõpuni välja nutta…

Ma pole ammu midagi kirjutanud, kuigi nii palju olen teinud ning erinevaid põnevaid asju on juhtunud. Suvi oli vist liiga ilus, ei olnud mahti enda jaoks kirjutada. Küll aga kirjutasin ja tegin teistele.

Ah, et üks lause tagasi kerida? “Mis mõttes ilus suvi nagu…?”
“Kohutav suvi oli ju!” mõtleb nii mõnigi lugeja.

Kuid tõesti, minu suvi oli ilus. Mai lõpus, kui V Jõhvi Rat Race´i kontorirottide jooksu jooksime, siis oli lausa palav. Seekord sai korraldatud nii, et heategev raha läks Kohtla valla paljulapseliste jaoks. Soetasime kogutut raha eest esmavajalikke kodumasinaid ja aitsime seega pered paremale järjele.

Siis 10. juunil, kui olime Ojasaare Golfis minu sünnipäeva pidamas, paistis ka päike ja oli soe ilm. Õhtul hilja koju sõites sai veel viljapõllus rukkililli korjata! 12. juunil toimus mu korraldatud Viru Rotary 3. Charterpidu Purtse lossis. Taaskord päikseline ilm ja soojad tuuled puhumas (olen nimelt perioodil 2015/ 2016 Viru Rotarys sekretäri ametis ja seega on ka selles suunas tegemist väga palju).

13. juunil oli Tallinnas mu sõbranna meeleolukas tüdrukuteõhtu. Ja järgmisel hommikul kella 5 paiku läks mu lennuk taas Matera poole. Erasmus projekti II osa oli mul veel läbimata, seega poolest juunist poole juunini. Taaskohtumine Elianaga oli väga rõõmustav. Lisaks sain hulga uusi sõpru!
Materas oli sel korral väga kiire! Kuu aega on ikka väga lühike aeg! Mul oli ka 2 mahukamat tellimust selle ajal, tegin kodulehe Kauksi Puhkemajale ja Kuru Villale. Palju kirjutamist ja pusimist.

Matera puhkus lõppes taaskord meie ühise itaaliasisese reisiga, mina lendasin Barist Pisasse ja me kohtusime Jaanusega seal. Terve kaunis nädal möödus Pisas ja Riminis kui unenägu!

Juuli keskel Itaaliast tagasi saabudes läksime otse minu sõbranna Merlini pulma! Just enne seda olid Eestis kehvapoolsed ilmad lõppenud. Edasi oli ju ilus.

Suvel sai ka palju puhata, käia ja näha, kogeda ja niisama olla. Mitmeid kontserte- Tanel Padari unpluged ja Curly Stringsi kontsert, üks suveetendus ja Toilas Sadamapäevad. Lisaks sai 2 pikka nädalavahetust veeta ka Peipsi ääres, sealsamas Kuru Villas (kelle nime ristiema ma olen). Praegu mõtlen, et kas me suvel Eesti peal tõesti tiiru ei teinudki? Peale pikka mõtlemist meenus, et Tartus siiski käisime ühel nädalavahetusel.

Tööd ei otsinud, kui tuli, siis tegin kiirelt ära, tahtsin puhata ja mängida… Vahepeal sai Viru Rotary kodukat sai tuunitud popimaks.

Alates augusti teisest poolest oli kohe tunda, kuidas kõik hakkavad ümberringi suvepuhkustelt välja tulema ja kuidas taas läks kiireks. Vaatasin meeldetuletuseks lausa kalendrisse: klaster, Kiko, PET, WordPressi koolitus, jne…

Alustasin ka Lüganuse loometegevuste töötubade sarja ettevalmistamisega, et septembrist edukalt alustada. Tänaseks on juba 2 töötuba toimunud- akvarell ja süsi ning portselani dekoreerimine. Ees on veel savi- ja pakutrüki töötuba, rahvariidevöö kudumine ning hõbesavist ehete valmistamine. Töötoad täitusid imekiiresti, olen juba kahe töötoa jooksul kohtunud uute sealtkandi inimestega, kõik tegusad ja hakkajad, silmad sära täis! No küll on tore!

Kirjutasin ka KOP- projekti paar uut taotlust, eks näe, kas saab Lüganuse Loomekastellile sel korral savipõletamise ahju ning kas ka rahuldatakse neile arengukava kirjutamine? Sõrmed risti!

September oli juba väga tihedalt üritusi ja kohtumisi täis: Ida- Viru Mõisate üldkoosolek, Pärnus kahepäevane turismikonverents, Jõhvi Riigigümnaasiumis Teadlaste ööl osalemine ja EAS-i seminar Mäetagusel. Vahepeale mahtus ka Narvas teatris käimine ja muud pisemat toimetamist. Ahjaa, Toila Valgevilla sai uhiuued A4 voldikud! Küll olid ilusad.

Ka Ida- Viru Mõisate ühenduse 5 mõisa said minu käe alt uued A65 flaierid. Tähtajaks oli 10.10 Narva Astris toimuv minimess. Kokku oli üle 30 kujunduse, mille hulgas siis erinevate mõisate-, erinevate keelte- ning esi- ja tagumiste poolt kujundamist ja üleslaadimist. Trükikojale sai saata kohe eraldi pikk dokument. Selliste tellimuste puhul pole muidugi päeval ja ööl vahet, kuid võimekus on nüüd teada.

Vahepeal käis mu poeg Martin kodus. Ta oli 2 kuud Jaapanis, nüüd veetis 10 päeva kodus, st. Tallinnas ja läks jälle 3 kuuks. Õigemini pooleks aastaks, sest puhkuse ajal, ei tule ta koju vaid reisib koos sõpradega Taisse! No mis võib veel põnevam ühele noorele inimesel olla!

Ei saanud ka ilma koduleheta- nüüd siis sai tehtud Jõhvi Kindluskiriku Muuseumile uus. Kuidagi on minust saanud kodulehtede valmistaja. Mulle sobib, iga kord õpin midagi uut juurde! Tuleb nüüd ka mu enda kodulehele facelift teha :)

Nüüd tuleb aga käised taas üles käärida ja korraldada 5. Oktoobril Kukruse Polaarmõisas kokkulepitud ümarlaud teemal „Kas Eesti mõisabrändi kannatab eksportida?“ või midagi seesugust ta oli.

Tegusa toimetamiseni!

Täna oli jälle meisterdamise päev :) Mul tuli kohe see jõulukaartide lugu meelde- keel suust väljas ja juuksetukk silma tükkimas (kuid pole mahti seda kõrva taha sundida) käsiloleva töö kohal. Ja niimoodi terve päev!

Seekord oli siis minek koos Ida- Viru Mõisatega Soome turismifirmadega workshopile, tegin uhked materjalid, igaüks tõi veel endi omi ka juurde, kuid siis… selgus, et meil pole neid kuhugi panna. Küll olid mõisatel enda logodega paberkotid, kuid selle sees andmine poleks teiste suhtes aus olnud, seega oleks pidanud ostma täiesti uued.

VÕI hoopiski ise tegema, sellised, mis ka saajale kindlasti meelde jääksid, mida ei visata kuhugi kasti omasuguste juurde, vaid näiteks riputatakse aknalingi või uksenupu külge, kui kaunistust.

Nii, rohkem polegi sõnu vaja, vaadake pilte :)

Eks ole ju kaunis :)