Jah, ma murdsin truudust, üsnagi etteplaneerimata ja 
seega polnud see sihilik. Kas mul on ka piinlik? Ee… ei ole! Mitte üks teps, sest uus on parem! Igast küljest. Praegu jääb üle vaid imestada, kuidas ma küll senimaani olin elanud teadmises, et senikogetu on parim, mis „minuga võib juhtuda“, kuid tegelikult oli kogu selle aja minu nina all veel parem ja vingem analoog ning ma lihtsalt ei olnud osanud seda kunagi proovida… Juhuse puudus? Jah, ju vist nii oligi.
Kõik algas ühest suurest juhusest (nagu enamik põnevaid asju siin ilmas). Sõitsime peaaegu juhuslikult väga toredate inimestega Niitväljale golfi mängima (okey, golfimängimist õppima…) ja tekkis mõte- ka täiesti juhuslikult, uskuge- Viitnale sisse pöörata, et enne pikka mängu keha kinnitada. Magustoiduks küsisin ma aga enam mitte nii juhuslikult oma lemmikjäätist „Väikest Tommi“. Mida aga ei olnud ja kusagilt ei tulnud (isegi juhuslikult mitte), see oligi Väike Tom… Põmaki- minu maailm kukkus kokku!
„Mis mõttes- teil ei ole Väikest Tommi! Mis nüüd siis saab?“, ahastasin ma leti ees. „Kui Väikest Tommi ei ole, siis ei taha ma kedagi teist (loe ikka: midagi muud)!“, ei suutnud ma oma hala jätta. Saalis söövad inimesed hakkasid oma pilke tõstma ja kõrvu kikitama, et kes on see salapärane kõval häälel nõutud väike Tom ja müüja proovis veel päästa, mis päästa annab: „Meil on teile pea samasugust pakkuda, aga see on Balbiino oma- „Yeti“.“
„Balbiino? Balbiino! Kas teil siis Premia jäätiseid ei olegi sees?“, ei suutnud ma silmi pööritades uskuda ja olin juba pead raputades leti juurest lahkumas. „Proovige, see on sama hea, vahest isegi parem kui Väike Tom“, püüdis müüja järjest vaiksemal häälel juba käest libisema hakkavat müüki siiski sooritada.
Seda valet ei suutnud ma küll muidugi uskuda, kuid mulle hakkas kohale jõudma, et kui ma kehvemaga ei lepi, siis jään oma magustoidust üldse ilma ning samamoodi nagu müüjagi- häält tasandades nuuksusin ma protesteerides veel ainult ühe korra: „Mitte miski pole sama hea kui Väike Tomm, ma olen seda aegade algusest söönud!“ Aga kuna jäätiseisu oli suur ja järjekord ootas ka kannatlikult asjale lahendust, siis otsustasingi proovida lumemees Yetit. Imelik tunne oli.
Autos hambad Yetisse löönud- ei saanud ma enam pidama- juba esimene amps otsustas kõik: „Issand, kui hea! Nii koorene! Nagu Karumsi kohuke! Kuulge, kas teie teadsite, et see nii hea on? Hmm, ja šokolaad ka ei murene üldse- nii hea ja turvaline autos süüa!“
Väga piinlik, aga Väike Tom oli kui meelest pühitud. Nii palju siis lojaalsusest ja brändieelistusest. Pruugib vaid ühel blondi tukaga lumeinimesepoisil tulla ja niimoodi see mõistus ongi läinud. Kümned aastad truudust ja lojaalsust on kui ühe hetkega pühitud. Ja läbi ühe täielikult juhusliku juhuse… Kas oli nüüd seda vaja? Oli ikka küll!
Üks teine vahetus seisis mul siin mõned päevad tagasi ka veel ees. See toode oli aga palju keerukam ja ka kallim (ausalt öeldes, ei tea ma siiamaani palju maksis pikalt tähemärke endale nõudnud Väike Tom, või siis mu uus lemmik Yeti). See teine vahetus oli asjade kokkulangevuse tõttu ja olude sunnil sõiduauto, mille hinna ütlen ka une pealt, mille turvalisust usaldan ja brändi hindan. Kõik kangid ja nupud töötavad ühtepidi, ta välimusse oled armunud ja suu on harjunud nimetama ta nime (proovige üleöö ümber orienteeruda, kui teil poja kõrvale tütar sünnib- esimesed kuud on ta teile kobamisi ikka poja).
Ja nii nagu mul oli Ford, nii jäin ka nüüd Fordi juurde. Sai vaadatud muidugi ka teisi marke, kaalutud nii kasutatud ja uusi, kuid peale pikki kaalumisi jäin oma endisele vanale valikule truuks.
Ja mis on selle loo moraal? Et söögi- ja tarbekaupade puhul soovime ikka ainult parimat. Samas, mida lihtsam ja odavam on toode, seda kergem on seda uue ja parema vastu välja vahetada. Kasvõi emotsiooni ajel. Proovin (maitsen, tarvitan) ja kui ei meeldi, siis rohkem ei osta. Katsu sa aga kallist toodet ehku peale katsetada…
Seega, head inimesed, kui kergelt väljavahetatavad on teie teenused, tooted… või töötajaskond? Või meie ise? Kui odavad või kallid me oleme ja kas meie manuaal on lihtne või keerukas? Asendatav või asendamatu? Mis on meie ostueelised ja lisaväärtused? Millist emotsiooni me kanname ja teenime? Mõtlemiskoht meile kõigile. Hakkan nüüd ise ka väikese analüüsiga (loe: enese-, toote- ja teenuseanalüüsiga) tegelema.
:)
Hommikul kiire kohtumine, ruttu tagasi koju, kohv käima, arvuti lahti ja tööd tampima. Nii see päev läks. Lõpuks hakkas tasapisi öö peale tulema. Avasin peale poolepäevast Facebooki ignoreerimist õhtul kell üheksa sotsiaalmeedia: „Terje, me ootame Sind. Kus Sa oled? Kas Sa ei tulegi?“, oli seal mind ootamas üle tunni aja vanune sõnum. OMG! Sekundiga lõi kuumaks, kuumemaks ja siis veel eriti kuumaks! Mismõttes- ma olin täiesti unustanud kokkuleppe ja kokkusaamise… Kuigi eelmisel päeval tegin selleks veel ettevalmistusi. Täiesti uskumatu lugu… niimoodi tampides tööd teha…
