Uudised

Unustamisest

Hommikul kiire kohtumine, ruttu tagasi koju, kohv käima, arvuti lahti ja tööd tampima.  Nii see päev läks. Lõpuks hakkas tasapisi öö peale tulema. Avasin peale poolepäevast Facebooki ignoreerimist õhtul kell üheksa sotsiaalmeedia: „Terje, me ootame Sind. Kus Sa oled? Kas Sa ei tulegi?“, oli seal mind ootamas üle tunni aja vanune sõnum. OMG! Sekundiga lõi kuumaks, kuumemaks ja siis veel eriti kuumaks! Mismõttes- ma olin täiesti unustanud kokkuleppe ja kokkusaamise… Kuigi eelmisel päeval tegin selleks veel ettevalmistusi. Täiesti uskumatu lugu… niimoodi tampides tööd teha…

Mingil seletamatul põhjusel kogunevad kõige kiiremad asjad kõik ühele ajale, vastukaaluks siis aegadele, kus mitte midagi ei toimu. Nii on ka minul koondunud ühte ajajärku Mäe kiired tegemised, Kiko hindamisperiood (38 projekti vaja lühikese aja jooksul hinnata), mis päädib 19. oktoobril ja Haridusfestivali ettevalmistus, mis päädib omakorda 18. oktoobril. Ja mis minu jaoks tegelikult kõige tähtsam- alanud on viimane aasta magistriõppes ning plaan näeb ette 9. oktoobriks teema ja juhendaja valiku registreerimise õppeosakonnas- kuid õnneks sellega on mul OK. Lucy me J

Esimese asjana tekib sellisel juhul tahtmine end millegagi välja vabandada. Otsitud põhjused tunduvad nii lollid- keda ma petan. Kõige parem on asju rääkida nii nagu nad on. Olen aru saanud, et ei tasu alahinnata inimesi neile mingit suva puru silma ajades. Ma ju ise ka hammustan läbi, kui mulle mingit jama juttu aetakse ja hindan mitu korda enam, kui räägitakse tõtt.

Alles mõni kuu tagasi rääkisin ma ühel autosõidul ühe väikese tüdrukuga, kes mingil seletamatul põhjusel täiesti tarbetutes kohtades hädavalesid kasutab, et tegelik situatsioon või põhjus, mida varjatakse, polegi tegelikult nii hull, kui (häda)valetamine ise selle kohta.

Alati tasub rääkida tõtt, ükskõik kui labane see ka hetkel ei tunduks. Unustamine tundub laias laastus labane, aga selle tunnistamine aus ja inimlik. Juhul, kui seda tihti ei juhtu. Püüan nii hoida! :)

facebookfacebook

Konkurentidest

Mul oli võimalus viibida ühel koosviibimisel, kus VKG esindaja rääkis nende positsioonidest ja toimetamistest Eesti põlevkivimaastikul. Nimetagem ta näiteks nimega… Priit ;)

VKG töid ja tegemisi iseloomustades pidi Priit päris tihti oma juttu sisse tooma Eesti Energia. Selge see, et tegu on ebavõrdse konkurendiga- nii mastaabi kui ka EE riigi omanduses olemise tõttu ning nii mõneski mõttes on VKG sellele ebavõrdsele konkurentsile alla jäänud.

Mis mulle aga tõeliselt muljet avaldas, oli see, et Priit mitte kordagi oma jutuajamise kestel ei halvustanud ühelgi viisil Eesti Energiat. Tõsi, nii mõnedki küsimused meie seltskonnalt õhutasid teda seda tegema, kuid Priit ei libastunud. Pigem ta otsis ja tõi välja põhjuseid, miks asjad on just nii nagu nad on- pannes end Eesti Energia sussidesse. Meistriklass!

Kuna ma ei teadnud varasemalt VKG kohta eriti palju ja koosviibimise käigus minu kui naisterahva jaoks ka eriti uut infot (peale tohutu hulga suurte numbrite ja graafikute, mida ma meelde jätta ja oma maailmapilti mahutada ei suutnud), peale ei tulnud, siis midagi muutus siiski- ja seda ainult tänu Priidu esitlusviisile. See keemiakombinaat sai mulle hulga sümpaatsemaks!

Ma polnud kunagi varem mõelnud ja ka ise teiste poolt kogenud, et vahet pole kui keeruline on mõne asja sisu, hoopis tähtsam on see, millist sõnumit sa sellest keerulisest asjast edastad. Antud juhul oli see konkurendi suhtes lõpuni viisakaks jäämine.

Mõttekoht: kuidas meie räägme oma konkurentidest, koostööpartneritest? Ülemused, kas me kaitseme oma meeskonda enne mõlemaid osapooli ära kuulamata näiteks… kliendi või omaniku eest? Kuidas kuvame oma eelmisi suhteid ja otsa saanud sõprusi? Nii mõnelgi juhul lõin ma situatsioonidele tagasi vaadates silmad maha. Aga ainult mõnel… Kas ka Sina?

Aitäh Sulle, Priit!

facebookfacebook

Sildistamisest

Mõne aja tagune vestlus stiilis a´ la: „See Evelin Ilves on täiesti mõttetu tibi- rulluisutagu edasi ja hoidku aga madalat profiili!“- ehmatas mind oma avaldusega ühes seltskonnas üks tuttav inimene. Jutt oli siis pärit inimese suust, keda ennast oleks ta väga tugeva ülekaalu tõttu suhteliselt lihtsalt sildistada, mida aga ometi (vähemalt kõnealuses seltskonnas) ei oldud tehtud.

Küsisin siis, et kas ta tunneb Evelin Ilvest isiklikult? Vastuseks oli: „Ei tunne, ega tahagi tunda- ainult kergitab oma saba ja teeb end tähtsaks.“ Kulmud kõrgel küsisin üle: „Kas Sa saad ikka aru, et Sa räägid Eesti Vabariigi presidendi abikaasast?“ Ruumi oli siginenud vaikus ja ülejäänud seltskond jälgis meie dialoogi. „Jah, saan aru küll. Vot Ingrid Rüütel oli ikka õige presidendiproua! Väärikas ja puha, ei olnud ülbe ega ei eputanud teles ning lehes.“

Küsisin sellepeale, et kas ta on üldse Evelin Ilvest elusast peast näinud, mõnel üritusel käinud, raamatu esitlusel, või mingil muul kohtumisel? Vastuseks oli, et mitte: „Miks ma peaks kuulama, kuidas ta kokka mängib? Ei ole mulle  seda raamatut ka tasuta vaja!“

„A vot mine siis teinekord. Ja see mida Sa seal näed ja kuuled, see ongi tegelik Evelin Ilves- soe, tark, sügav ja lihtne. Inimlik ja hooliv. Mitte see, mida ajalehest ja veebi kommentaariumist loed!“

Jah, see on kõige „kõrgem pilotaaž“ sildistamise kohta. Kahjuks… Ma ei hakka siin avaldama oma pettumust Eesti rahva üle seoses just kõiksugu sarnaste kommenteerimistega…

Jah, meil ON ettekujutus inimestest. Laias laastus kas siis halb või hea. Kust see arvamus pärit on, ei tea me isegi enam täpselt- on see isiklik kogemus, või siis kellegi teise arvamus. Tore oleks muidugi, kui inimesed vaevuksid enne oma arvamuse kujundamist omama isiklikku kogemust ning vaid seeläbi hinnanguid andma.

Alles hiljuti teadvustasin  endale, et poolik arvamus tekib inimesest ka siis, kui tunned teda vaid ühest küljest. Kas ainult tööalaselt või siis ainult eraviisiliselt. Nüüd alles hiljuti sain kaks vastastikulist kogemust- kumbagi teadsin eelnevalt vaid poolikult (nö. tööalaselt) ja nüüd sain teada rohkem eraviisiliselt. Ja minu arvamus muutus ühe kohta paremaks ja teise suhtes.. kehvemaks. Seega ka isiklikul eelneval kogemusel põhinev silt muutus. Päris ehmatav, eksole. Eks me kõik kanname silte, tekib küsimus, kui  mitu tahku neil on?

Kas te teate, millal minust, kes ma olen pikki aastaid teenindusasutustes töötanud, sai hea ja mõistev klient? Siis kui ma tajusin, et mitte ainult klient ei anna teenindavale asutusele hinnangut, vaid see toimib ka vastupidi- see teenindav asutus annab hinnanguid (ehk kleebib silte) ka klientidele. Nii eraklientidele kui ka grupiklientidele, kes siis on näiteks mõne ettevõtte või eluala esindajad. Viimastele isegi rohkem.

Just see tõdemus pani mind tookord mõtlema, et milline mina kliendina olen olnud? Oma kodupoes, apteegis, restoranis? Madala teeninduskvaliteedi puhul oma eelnevaid ameteid ja assessori koolitusi vist mitte kõige meeldivam? Oled ka Sina mõelnud, millist silti Sa kannad?

Igaljuhul tasub oma aega ja ressurssi eelkõige maailma paremaks muutmisele raisata, kui rahuolematuse ja pahandamise väljanäitamisele. Ja ega sildid ja sildistamised seeläbi siis ära ei kao- hoopis kõvasti positiivsemateks muutuvad :)

facebookfacebook

Turundusest

Part muneb oma munad vaikides, aga kana kaagutab kõvasti peale iga munetud muna. Niimoodi ongi kõik hullud kanamunade järgi, samas kui pardimune ei oska keegi isegi soovida.

Või siis te palkate endale kuuldavasti Eesti kõige parema advokaadi, kohtumise lõpul ulatab ta teile visiitkaardi, kus on muu hulgas ka kirjas kontori aadress: Kopli liinid 16- 4, Tallinn. Kas te määrate temaga järgmise kohtumise? Vaevalt…

Hiljutine EAS-i ja BDA koostööprojekti mentorprogramm pakkus Eesti parima turunduskoolitaja Algis Perensi (kes tänaseks on spetsialiseerunud eelkõige projektijuhtimisele) käe all uusi vaatenurki ja definitsioone turundusele. Üks nendest saigi sissejuhatama mu tänast postitust- seega: kui me teeme põnevaid, erilisi ja kasulikke asju/ tegusid, siis peame neist ka ilma valehäbita teada andma! Siis neid tarbitakse/ ostetakse/ kasutatakse/ järgitakse.

Kui minu magistriõpingute turunduselektor Andres Kuusik (kliki ja vaata eneseturundamise videot lingilt) defineeris turundust: turundus on klientide vajaduste määratlemine ja rahuldamine ettevõttele kasumlikul viisil, kuid lihtsustatult ja kokkuvõtvalt, kui “Silmade särama panemise kunsti” (sest tõepoolest- turundusele on väga palju definitsioone), siis Algis Perens pakkus järgmise versiooni: “Turundus on kogu ettevõtte teadlik turust lähtuv juhtimine või turust lähtuv otsuste vastuvõtmise protsess!”

Seega, turundus on juhtimise üks osasid (muuseas- arendamine on kolmas lahutamatu juhtimise osa, kuid sellest ei soovinud ma täna rääkida).  Neid ei saa eraldi vaadelda.

Soovitatav kirjandus: A. Kuusik “Teadlik turundus” Tartu Ülikooli Kirjastus 2010.

facebookfacebook

Üks Mägi Kiviõlis

Nii ta ongi, Tertur OÜ senini suurim väljakutse on käes- käivitada Kiviõli Seiklusturismikeskus. Igal juhul saab see minu jaoks väga huvitav olema: esiteks- ei ole ma ju ei sportlik; ja teiseks puudub minu tööajaloos  ka varasem kogemus nii paljude operaatorite katusorganisatsiooni juhtimine… Aga turismi ma tunnen, või arvan end tundvat. Vähemalt tundus seda piisavalt olevat, et mind niimoodi otse värvati.

Kui senimaani teatakse Kiviõli Tuhamäge (edaspidi: Mägi) vaid motospordipaigana tänu Kiviõli Motofestivalile, siis peagi see enam ainult nii ei ole. Mäe teist poolt saavad sisustama suusa- ja lumelauanõlvad ning  kõiksugu aastaringsed tegevused veel lisaks.

Ja tegelikult peaks selguse mõttes üldse lahti kirjutama ka selle, et kõnealune Mägi ei olegi tegelikult tuhamägi- tegu on poolkoksi ja põlevkivituha segust koosneva Mäega. Meil siin Idablokis ongi kolme tüüpi mäed- tuhamäed, poolkoksimäed ja aherainemäed. Neid viimaseid on kõige rohkem.

Kirjutan veidi sellest Mäest ka lähemalt- peab ju teadma, millega on tegu. Mägi sai alguse 1922, mil Kiviõlis hakati kaevandama põlevkivi. Mägi suleti 1967, seega kasvatati mäge 45 aastat. Kasvatati 96 m kõrguseks ja 6,2 miljoni tonni raskuseks.

Tänaseks on Mägi pensionil olnud samamoodi 45 aastat- seega on siis vanahärral tänavu 90. juubel! Kingituseks eeskujuliku käitumise eest saab ta nüüd aga teise elu (nagu rahvastepallis, eksole), et teenida sportilike ja adrenaliini armastavate inimeste huve.

Mida siis teine noorus Mäele toob? Toob ühele Mäe nõlvale talvised ja teisele suvised ekstreemsused. Talviti hakkab siis saama:

  • mäesuusatamist,
  • lumelaudumist,
  • tuubitamist,
  • lumekelgukrossitamist,
  • half- pipe´i,
  • big- air´i,
  • slope- style´´i (ärge küsige, ma täna veel ei tea, mida need kolm viimast tähendavad).

Suvisel ajal saab järgnevaid tegevusi harrastada:

  • motokrossitada külgkorviga ja ilma,
  • ATV-tada,
  • zip- line 600 m trosslaskumist teha,
  • mägiautodega rallitada,
  • ronimisseinal ronida,
  • terviserajal rulluisutada ja -suusatada ning jalgratast sõita,
  • matkarajal joosta ja takistusriba läbida,
  • lastealal batuuditada.

Usume, et aegamisi võimalusi tuleb juurde! Vali oma seiklus ise! Seda juba 2013 aasta algusest!

facebookfacebook

Lojaalsusest

Jah, ma murdsin truudust, üsnagi etteplaneerimata ja seega polnud see sihilik. Kas mul on ka piinlik? Ee… ei ole! Mitte üks teps, sest uus on parem! Igast küljest. Praegu jääb üle vaid imestada, kuidas ma küll senimaani olin elanud teadmises, et senikogetu on parim, mis „minuga võib juhtuda“, kuid tegelikult oli kogu selle aja minu nina all veel parem ja vingem analoog ning ma lihtsalt ei olnud osanud seda kunagi proovida… Juhuse puudus? Jah, ju vist nii oligi.

Kõik algas ühest suurest juhusest (nagu enamik põnevaid asju siin ilmas). Sõitsime peaaegu juhuslikult väga toredate inimestega Niitväljale golfi mängima (okey, golfimängimist õppima…) ja tekkis mõte- ka täiesti juhuslikult, uskuge- Viitnale sisse pöörata, et enne pikka mängu keha kinnitada. Magustoiduks küsisin ma aga enam mitte nii juhuslikult oma lemmikjäätist „Väikest Tommi“. Mida aga ei olnud ja kusagilt ei tulnud (isegi juhuslikult mitte), see oligi Väike Tom… Põmaki- minu maailm kukkus kokku!

„Mis mõttes- teil ei ole Väikest Tommi! Mis nüüd siis saab?“, ahastasin ma leti ees. „Kui Väikest Tommi ei ole, siis ei taha ma kedagi teist (loe ikka: midagi muud)!“, ei suutnud ma oma hala jätta. Saalis söövad inimesed hakkasid oma pilke tõstma ja kõrvu kikitama, et kes on see salapärane kõval häälel nõutud väike Tom ja müüja proovis veel päästa, mis päästa annab: „Meil on teile pea samasugust pakkuda, aga see on Balbiino oma- „Yeti“.“

„Balbiino? Balbiino! Kas teil siis Premia jäätiseid ei olegi sees?“, ei suutnud ma silmi pööritades uskuda ja olin juba pead raputades leti juurest lahkumas. „Proovige, see on sama hea, vahest isegi parem kui Väike Tom“, püüdis müüja järjest vaiksemal häälel juba käest libisema hakkavat müüki siiski sooritada.

Seda valet ei suutnud ma küll muidugi uskuda, kuid mulle hakkas kohale jõudma, et kui ma kehvemaga ei lepi, siis jään oma magustoidust üldse ilma ning samamoodi nagu müüjagi- häält tasandades nuuksusin ma protesteerides veel ainult ühe korra: „Mitte miski pole sama hea kui Väike Tomm, ma olen seda aegade algusest söönud!“ Aga kuna jäätiseisu oli suur ja järjekord ootas ka kannatlikult asjale lahendust, siis otsustasingi proovida lumemees Yetit. Imelik tunne oli.

Autos hambad Yetisse löönud- ei saanud ma enam pidama- juba esimene amps otsustas kõik: „Issand, kui hea! Nii koorene! Nagu Karumsi kohuke! Kuulge, kas teie teadsite, et see nii hea on? Hmm, ja šokolaad ka ei murene üldse- nii hea ja turvaline autos süüa!“

Väga piinlik, aga Väike Tom oli kui meelest pühitud. Nii palju siis lojaalsusest ja brändieelistusest. Pruugib vaid ühel blondi tukaga lumeinimesepoisil tulla ja niimoodi see mõistus ongi läinud. Kümned aastad truudust ja lojaalsust on kui ühe hetkega pühitud. Ja läbi ühe täielikult juhusliku juhuse… Kas oli nüüd seda vaja? Oli ikka küll!

Üks teine vahetus seisis mul siin mõned päevad tagasi ka veel ees. See toode oli aga palju keerukam ja ka kallim (ausalt öeldes, ei tea ma  siiamaani palju maksis pikalt tähemärke endale nõudnud Väike Tom, või siis mu uus lemmik Yeti). See teine vahetus oli asjade kokkulangevuse tõttu ja olude sunnil sõiduauto, mille hinna ütlen ka une pealt, mille turvalisust usaldan ja brändi hindan. Kõik kangid ja nupud töötavad ühtepidi, ta välimusse oled armunud ja suu on harjunud nimetama ta nime (proovige üleöö ümber orienteeruda, kui teil poja kõrvale  tütar sünnib- esimesed kuud on ta teile kobamisi ikka poja).

Ja nii nagu mul oli Ford, nii jäin ka nüüd Fordi juurde. Sai vaadatud muidugi ka teisi marke, kaalutud nii kasutatud ja uusi, kuid peale pikki kaalumisi jäin oma endisele vanale valikule truuks.

Ja mis on selle loo moraal? Et söögi- ja tarbekaupade puhul soovime ikka ainult parimat. Samas, mida lihtsam ja odavam on toode, seda kergem on seda uue ja parema vastu välja vahetada. Kasvõi emotsiooni ajel. Proovin (maitsen, tarvitan) ja kui ei meeldi, siis rohkem ei osta. Katsu sa aga kallist toodet ehku peale katsetada…

Seega, head inimesed, kui kergelt väljavahetatavad on teie teenused, tooted… või töötajaskond? Või meie ise? Kui odavad või kallid me oleme ja kas meie manuaal on lihtne või keerukas? Asendatav või asendamatu? Mis on meie  ostueelised ja lisaväärtused? Millist emotsiooni me kanname ja teenime? Mõtlemiskoht meile kõigile. Hakkan nüüd ise ka väikese analüüsiga (loe: enese-, toote- ja teenuseanalüüsiga) tegelema.

:)

facebookfacebook

Mystery Shopping

Alles see oli, kui sai siseturistina mööda Eestimaa kauneid paiku väisatud nii mõndagi lahedat sündmust, vaadatud nii mitutki uhket vaatamisväärsust ja läbi kammitud ka mitmes kaliibris kaubandust. Mis aga peale mõnusate emotsioonide silma jäi (loe: teravalt torkas), oli valdavalt jahe ja ükskõikne teenindus. Meie maad on tabanud naeratuse, viisakuse ja osavõtlikkuse defitsiit!

Nii et siis kui TÜ Narva Kolledži Jaanus Viruturunduse listi klienditeeninduseteemalise koolituspakkumise saatis, siis leidsin end eelnevast johtuvalt esimesena registreerimas. Lõpuks jõudsid kuupäevad kätte ja meie mõnus seltskond leidis end teisipäeva (14.08) õhtul ühes Tallinna hotellis, et koos läbi närida teema: “Klienditeenindus on äriedu võti”, mida pakkus koolitusfirma Optipartners.

Jah, tõepoolest, eks seda klienditeenindust ole saadud aastate vältel iga nurga alt. Seekordne erines aga põneva praktilise ülesande poolest, mille saime esimesel-, ja mille võtsime kokku viimasel, ehk siis kolmandal koolituspäeval. Mis me aga teisel päeval tegime ja milles see ülesanne seisnes, küsite? He-hee, me käisime Soomes Tuusulanjärve piirkonnas ning tegime siin ja seal muu põneva hulgas ka natuke Mystery Shoppingut!

Mul endal on olnud õnnelik võimalus mõni aasta tagasi läbida Eesti Kvaliteediühingu Assessori Programm- nüüd siis peale mõningast vahet (olin ka Pandora kauplustele Mystery Shopper, ehk anonüümne hindaja) oli taaskord ootmatu võimalus end samadesse sussidesse libistada. Loe selle kohta veel SIIT!

Hindasime viite erinevat teenusepakkujat, keda selle kolme päeva jooksul külastasime- kriteeriumid olid kõikidele sarnased ja jagunesid laias laastus kaheks:

  • Ettevõttepoolseteks tegevusteks:
    ¤ Ligipääs on lihtne, suunavad märgid on silmatorkavad ja liikuda mugav;
    ¤ Info on kergesti kättesaadav ja nähtaval kohal;
  • Teenindajapoolseteks tegevusteks:
    ¤ Personal tervitas mind koheselt peale nende vaatevälja saabumist;
    ¤ Teenindaja pakkus mulle abi, kuulas mind ja näitas üles hoolivust;
    ¤ Teenindaja selgitas asjatundlikult ja selgelt:
    ¤ Teenindaja pakkus lisaks minu ostule veel midagi;
    ¤ Teenindaja tänas mind ostu eest;
    ¤ Teenindaja kutsus mind korduskülastusele.

Mis te arvate, millised olid tulemused? Jah, sain oma eelnevatele kogemustele Eesti peal rännates kinnitust- lood said suhteliselt kurvad. Ettevõtete poolt paigaldatud sildid ja viidad ning info teenuste kohta oli pea igal pool kenasti olemas (soome poolel siiski parem kui meil), kuid klienditeenindusega sama hästi ei olnud… Jutt käib eelkõige elementaarsete asjade kohta nagu tervitus ja tänamine (uskumatu, eks ole), rääkimata lisamüügi tegemisest, mis teatavasti vajab lisapingutusi.

Ma ei hakka siinkohal tulemusi ja ka neid kohti avalikustama, kuid kuni tänase päevani on tunda, et majanduskriisi tingimustes on ettevõtetes eeskätt minimiseeritud koolitusele minema pidavaid vahendeid, motivatsioonisüsteemid on lakanud töötamast ja kärbitud töötasud on laastanud viimasedki soovid kliendiga tegeleda rohkem kui hädavajalik.   Tänaseks päevaks on keskmine palk küll paisunud, kuid teeninduskvaliteet pole järgi jõudnud. Soome on ehk vaid sammukese meist eespool- arvata võib, et masu jättis jälje ka nende teeninduskultuurile…

Mõtlemiskoht- kuidas on lood teenindustasemega teie ettevõtetes? Kuidas seda parandada saab? Lihtne valem on siin:

  • Esmalt ettevõtte väärtuste ja teenindusstandardite kirjapanemisega,
  • Lisamüügiks motivatsiooni-instrumendi leiutamise ja rakendamisega,
  • Mõõdikute kasutuselevõtuga esimese kahe punkti tõhusaks mõõtmiseks.

Keerulisem laseks aga samm- sammult läbi käia klienditeekonnad (blueprint customer journey) ja leida oma põhiklientide profiilid, ehk persona´d, et neile just nende profiilile vastavaid teenuseid disainida.

Mida saab veel teha? Kes tahab pakkuda?

Lõpetuseks aga vahva pilt meist kõigist, kes me sellel koolitusel osalesime ja jälle kõvasti targemaks saime!

Pilt sai pildistatud Jaanuse aparaadiga hotelli restorani ettekandja poolt ja arvutis tuunis Arvo. Suured tänud kõikidele osapooltele panuse eest! Väga mõnusad 3 päeva olid :)

facebookfacebook

Aeglane reisimine

Eilsel päikesepaistelisel pärastlõunal rõdult pesu korjates tabas mu nina õhust kerge sügisese noodi. Esimese vist… Kuidagi kurb hakkas- alles oli veel terve suvi ees ja nüüd on ta peatselt läbi saamas. Õnneks mahtus aga minu pikk ja sisukas puhkus just selle kahe hetke vahele ning see on märk sellest, et taas on aeg hakata asisemaks.

Minu teele sattus üks tore projekt (või siis õigemini sattusin mina nende teele), kus Kirderanniku Koostöökogu teeb ülepiirilist koostööd Soomes Põhja- Savos Kalakukko nimelise samasisulise organisatsiooniga. Paneme paralleelselt kokku “Aeglase Reisimise” marsruuti, mille käigus tegeleme ka ühiste trükimaterjalide koostamisega. Hiljem lisanduvad veel postkaardid, kodulehekülg ning viimasele tuleb koguni virtuaalne Aeglase Reisimise marsruut. Igal juhul väga põnev!

Mis on aga aeglane reisimine? See on meie stressirohkes elus tahe ja võimalus aeg maha võtta, tutvudes selle käigus kohaliku kultuuri, looduse, ajaloo ja ka toiduga. Objektilt objektile liikumine on kombineeritud mitmete transpordivahenditega- buss, ratas, räätsad, vanker või saan… Tähtsad on juurde pajatatavad lood ja miks mitte ka laulud… Igal juhul on aeglane reisimine maailmas väga populaarseks saanud.

Eestis pakutakse Aeglase Reisimise alla käivat turismust hulgi, kuid senimaani mitte selle nime all… Euroopa ja muu maailm turundub seda turismiliiki just selle nime abil väga edukalt! Soomlastel on Slow Travel´it pakkudes juba edumaa- Eestis seame veel samme… Kui on põnevaid ideid, siis andke aga julgelt teada :)

facebookfacebook

Väikesed panused

Viimasel ajal satub mu teele ridamisi just sellised õpikulaadseid raamatud. Seekord siis Äripäeva Kirjastuselt Peter Sims´i “Väikesed panused”– fookusesega loovusele ja innovatsioonile ning sarnaste mustrite (loe: väikeste panuste) kirjeldamisele, mis loovust ergutavad ja lõpptulemusena innovatsiooni sünnitavad.

Minu suurim avastus sellest raamatust on aga mõtteviiside jagunemise kohta:

  • arenev mõtteviis, mis soodustab loovust ning
  • fikseeritud mõtteviis, mis pärsib loovust.

Tähtis on eelkõige üleüldse teadvustada seesugust mõtteviiside jagunemist ning osata end kirjeldusele vastavalt ära tunda. Pakun, et ka kõik (loe: suurem osa) fikseeritud mõtteviisiga inimestest tunnevad endas ära just areneva mõtteviisiga isksuse, aga minu hinnangul on sellega jumala okei, sest raamatust saavad nad mudeli, kuidas tasapisi hakata üle võtma areneva mõtteviisi käitumisi, reageeringuid ja suhtumisi.

Päris kõike ma siin raamatu kohta ümber jutustama aga ei hakka. Vahest ehk veel vaid prefektsionismist veidike- ka see jaguneb kaheks:

  • eluterve prefetsionism, mis ajendub isiklikust seesmisest tahtest, vajadusest ja sunnist;
  • haiglane prefektsionist aga välistest mõjuritest, nagu: vanemlikud ootused, heakskiidu vajaduses, edukas näimine…

Ja ei saa veel mitte vaiki jääda- tootearenduse protsessis loomingulisusele õhutav sõnapaar, nagu: jah, ja… (loe: yes, and…) on samuti üks väga lihtne ja geniaalne tööriist! Nii et raamat kotti ja randa! (28.07.12 kell 11:15 Jõhvis +25 C)

Lõpetuseks veel seda, et raamatu autor on ise öelnud nii: enamik edukaid ettevõtjaid ei alusta olemasolevate hiilgavate ideedega, vaid avastavad need töö käigus […] Suurte idee jahtimise asemel alustavad nad väikestest panustest. Nii selgitavad nad õige suuna, hangivad infot äpardustest ja pisikestest, kuid tähtsatest võitudest ning jõuavad hämmastavate tulemusteni!

Jube põnev, onju!

facebookfacebook

ETNA Ida- Virumaal

Sain kutse esineda 10. juulil ettekandega Ettevõtlike Naiste (ETNA) Mikrokrediidi teabepäeval Valge Hobu Trahteris, mille ma ka suurima heameelega vastu võtsin! Minu ettekande nimeks oli “Teenindajast ettevõtjaks”, kus rääkisin oma töökogemusest läbi aastate.

Tulevastele ettevõtjatele teadmiseks, et ei tasu alahinnata osalemisi erinevates ühiskondlikes algatustes, nö. tasuta kuulumistes komisjonidesse, nõukogudesse, mõttekodadesse ja ka oma sisendi andmist ümarlaudadel.

Igal juhul mina olen nendest kuulumistest saanud tänaseks topelt tagasi- võrgustiku, kontaktid ning tutvunud paljude toimekate ja sisukate inimestega. Samuti olen ma ka iseend teistele nähtavaks teinud, mis nüüd ettevõtjana sajakordselt mulle tagasi tuleb ja kasuks on.

Seega soovitan kaasa lüüa kohaliku elu parendamises, iga säravate silmadega kätepaar on abiks. See on ka loogiline tee ettevõtluseni ning selle arendamist abistavate fondide ja algatusteni. Võimalusi on mitmeid ja üks nendest on ETNA näol siin!

Veidi infot ETNA Mikrokrediidi kohta: “Alates 1. juunist 2012 algab projekt, mis läbi 20 kuu arendab ja toetab naisi maapiirkondades üle Eesti. AEFi kriisiprogrammist toetust saanud projekti kaudu luuakse kümnes Eestimaa paigas grupid naistest, kes soovivad alustada oma ettevõtlusega või arendada uusi suundi olemasolevas ettevõtluses.”

Pildil annan ma ETNA juhatuse esinaisele Sirje Vällmannile üle oma põlevkivihoidist. Pildi tegi Ülle Marits.

facebookfacebook