Uudised

Igal juhul mina arvan, et on olemas ka käekirjageen. Miks muidu on nii, et üks teeb kribukirja ja teine ainult suuri rõngaid? Ajapikku saab lapse püüdlikust käekirjast kas lohakas, elegantne või siis lausa loetamatu käekiri, ilma aga oma lapsepõlvest pärit käekirja “käekirja” minetamata.

Üksõhtu sai plaadiriiulist huupi valida üks ilma ümbriseta plaat- juba esimestest taktidest sai aru, et tegu on Nirvanaga. Une pealt tunneme ära ju nii U2 kui  ka Smilersi. Miks saadab ühte muusikut läbi terve loometee äratuntav käekiri? Läbi minoorsete ja mažoorsete toonide, läbi rocki ja ballaadi- ikka see sama käekiri.

Samal õhtul sai seal köögilaua taga ka paberile visandatud mõningaid mõtteid. Ma polnud juba ammu joonistanud- kuid joonistus, mis sündis, oli ikka sama, mis 10, 20, või isegi 30 aastat tagasi. Mäletan oma lapsepõlvesõbranna (Ivile tervitused) joonistmiskäekirja, tahtsin hirmsasti tema moodi joonistada, kuid kuidas ma ka ei püüdnud, välja tuli ikka minu moodi. Oma käekirjast ei saa lahti.

Inimese iseloom sisaldab ka käekirja. Või oli see vastupidi? :) Tegelikult peaksime me ju õppima oma senistest elumustritest, mis mingi intervalli tagant ikka ja jälle korduma kipuvad- nii et tekib taaskord käekiri. Elukäekiri. Ka siin on võimalus, et kuhu kanti see areneb? Kas muutub peale elukooli lohakaks, elegantseks või jääb siis teistele lausa loetamatuks?

Milline oli koolilõpul Sinu käekiri ja milline on ta nüüd? Paberil, muusikas, joonistustes, suhetes, sõpruses, jne…

Väike lugemine käekirjade kohta SIIN.

Jaanuar möödus nii kiiresti, et ei olnudki mahti filosofeerida erinevatel teemadel. Vaevalt sain siin veel viimasel jaanuarikuu  päeval sabast kinni. Huvitav, kas see tähendab nüüd, et terve mu aasta lähebki nii, et pole aega korrakski peatuda? Niimoodi ma oma soove uueks aastaks küll kirja ei pannud…

Mida paljut siis mu aasta esimene kuu sisaldas? Kõige esimene rõõmusõnum tuli selle kohta, et mu rahataotlus Leaderisse rahuldati ja nüüd pole muud pääsu, kui seminari korraldamine tuleb ette võtta. Ma pole sellest veel kirjutanud? No eks ma jõaun siis- sinna Tertur Seminaride alla ;)

 

Praegu, mõned päevad enne aasta lõppu, on vist paras hetk korraks aeg maha võtta ja pilk tahavaatepeeglisse visata. Muud toimetused lõpetada ja telekas kinni panna. Hmm…, millise plaadi selleks pühaks toiminguks siis CD riiulilt valida? Mingipärast pakun, et dzäss sobiks ülihästi- näppu jäigi Tõnu Naissoo plaat (minu tervitused maestrole) “Kui tahad olla hea”, kus ta koos Quartet Featuring´i ja noorukese Anna Põldveega esitab oma isa Uno Naissoo laule- nagu näete, ka see plaat on üks nostalgiline tagasivaatamine- sedapuhku siis juba kolme põlvkonna jagu.

Mida siis näitas mu tahavaatepeegel? Mida tõi peatselt ajalooks saav 2012. aasta siis läbi mu ettevõtte mulle?

• Vabadust: Eelkõige tõepoolest sõltumatuse ja iseseisvuse. Oma tegemise, tahtmise ja ise olemise ning sellega seoses vastutuse, millesugust ei olnud ma varem hoomanud.
• Tarkust: Magistriõpingutel õpitu kõrval lisaks veel hulgaliselt kasulikke ja põnevaid koolitusi läbi BDA mentorprogrammi – tänu sellele sai läbi mõeldud ettevõtte sihid, koostatud äriplaan ja sõnastatud ärifilossoofia. Ja see töötab- soovitan soojalt :)
• Kogemust: Palju väljakutseid ja põnevaid projekte. Suures osas edukaid, kuid üks saadud väike tagasilöök õpetas mulle rohkem, kui oskasin arvata.
• Koolitamist: Narva- Jõesuu Keskkooli noored avasid mu silmad ka teistsugusele keskkonnale, suhtumisele ja soovidele. Huvitav, kas Tartu Ülikooli Narva Kolledži noored kordavad seda mustrit? Elame- näeme ju kevadsemestril.
• Korraldamist: Sündis kaubamärk “Tertur Seminarid”, mis peab silmas arenguseminaride korraldamist, ehk siis asjast huvitatute kokku kutsumist ning neile piirkonna arengutest ja võimalustest tervikpildi pakkumist.

Rõõm, et kõik mu selle aasta edud on jätkusuutlikud ja ulatuvad juba järgmisesse aastasse. Head uut aastat teilegi!

PS. Muuseas, avastasin just praegu, et lugu: “Kui tahad olla hea” on filmimuusika 1970. aastast filmile “Varastati Vana Toomas”. Et siis olen selle looga ühevanune :)

Eile öösel sai mu kodulehele uus alajaotus- Tertur Seminarid. Mulle meeldib! Kui aga aeg annab arutlust, siis kasvab sellest alajaotusest ehk välja lausa bränd. Kasvab natuke, saab suuremaks- ja ongi valmis. Nii et seeme on pandud idanema. Unustasin küll kuu seisu vaadata, aga ehk läheb ilma selletagi õnneks :)

Skoor seminaride korraldamises ja kaasalöömises on veel kasin, kuid samas- ise pean auväärseks:

• 19.06.12 = Fookusseminar “Miks investeerida Ida- Virumaa Turismi just täna?” korraldamine,
• 18.10.12 = IVEK-i programmi Ettevõtlik Kool projekti Haridusfestival messiosa korraldamine.

Ja tulevikuteemana on plaanis järgmine:

• ? 06.13 = Virumaa Koostöökogu ehk Lüganuse piirkonna turismialase ettevõtluse arenguseminari korraldamine.

Usun, et neile tuleb lisa. Loe rohkem Tertur Seminaride kohta!

Veebiturnduse koolitus on hea asi- see teema ei ammendu kunagi, hoopis järjest vajalikumaks ja võimalusterohkemaks läheb hoopis. Minu eelmine koolitus toimus ehk aastal 2010 (?) ja tookord siis Priit Kallase juhendamisel. Mingisugused tõed sai siis üle võetud, kuid nagu täna selgeus, et oli asju, millest ei osanud ma siis veel midagi arvata…

Täna aga avanes mul tänu turismiklastrile uus võimalus Eesti tuntud veebiturundaja Marko Silleri loengut kuulata. Vaata tema veebilehte SIIT! Ütleme nii- loeng oli algajatele (sest auitooriumis just selles vallas algajad istusidki…), kuigi me võiksime juba hoopis rohkem teada- nutieesti elanikud- nagu me oleme :) Ühte teist eestikeelset veebi vaata aga SIIT!

Teemaks oli siis see, kuidas ilma suurema vaevata uudiskirju saata ja kavalalt blogida, kuidas ilma suurt raha maksmata googliga sõbraks saada ja kuidas youtube´i targalt kasutada ning kuidas panna google analytics enda kasuks ka reaalselt tööle.

Kirjutasin üles rea kasulikke veebiaadresse, taaskord tõdesin, et kui sind pole internetis, siis pole sind olemaski. See, et koduleht on olemas, sellest on vähe- seda peab pidevalt uuendama, uudiseid lisama, blogima, linkima risti ja laadima üles videosi ning pilte.

Loodan, et mind teie jaoks liialt ei saa :)

Selja taha on saamas pikk tööjõuotsimise periood. Kuulutus aegus küll 25. oktoobril ja viimased vestlused olid veel sellel teispäeval ning kolmapäeval, kuid viimased CV-d laekusid veel tänagi… Usun, et neid võib tulla vel edaspidigi.

Igaljuhul arvasin, et nüüdseks saab selja taha jätta selle pika perioodi täis vestluseid, vaagimisi, valikuid ja vangerdamisi. Olen ka täiesti arvestanud mõttega, et nii suure valimi juures nagu seda on ligi 100 inimest, jäi meil äkki tõepoolest märkamata mõni potentsiaalne kandidaat, keda me ei värvanud. Juba ette palun vabandust…

Kui mul enne vestlusi oli meilboksis 3 kausta: tugev, keskmine, nõrk; siis peale vestlusi ja otsustamisi on mul neid 2 lisaks: arhiiv ja vastatud. Arhiivi läksid need, kelles märkasime potentsiaali, kuid kes siiski jäid alla valimiskünnise; vastatutesse liigutasin aga kõik need, kellele sai mittekvalifitseerumise tõttu sellekohane teade saata. Kardan aga hirmsasti, et ka sealt jäi keegi välja, kes ootab kodus nüüd meie vastust, mida ei tule…

Väga palju räägitakse töölekandideerijatele mittevastamisest. Ning selle rängast mõjust tööotsijatele. Keegi pole aga kunagi rääkinud kontekstis: intervjueerijad ja valikute tegemise/ äraütlemise psühholoogiline mõju. Igaljuhul on see olemas. Raske ja rõhuv.

Aga, jah, meie läheme ju homme tööle… :/

Värbame Kiviõli Seiklusturismikeskusesse töötajaid. Kandidaate oli üle 100 ja nende kõikidega individuaalselt kohtumine oleks olnud väga ajamahukas.

Seega- täna toimus minu esimene grupiintervjuu. Mul endal oli põnev ja intervjueeritavatel arvatavasti samamoodi- igaljuhul olid lõppkokkuvõttes kõik väga avatud ja positiivsed.

Grupiintervjuu puuduseks võin ainult seda lugeda, et nii mõnigi kandidaat võib omastada (ja täiesti tahtmatult, kusjuures) teise kandidaadi mõttekäigu. Seega ei pruugi vestluse läbiviija sest inimesest aga tõest pilti saada.

Mis aga oli selle juures põnev, oli see, et võeti üle positiivsem suhtumine. Edasise vestluse käigus sai veel koos grupiga rääkida optimismist ja pessimismist, pooltäis ja pooltühjast klaasist… Nii meenuski veel see vana hea lugu kahest hundist, kes istuvad Su õlgadel- üks hea ja teine paha. Alati on küsimus, et kumb neist võidab.

Paha sositsab Sulle meelalt kõrva, et valeta, süüdista, ründa, reeda! Hea sosistab, et hooli, armasta, usalda, aita! Kaalukauss kõigub, otsust ei tule… Kes siis ikkagi võidab? Võidab see, keda Sa toidad. Kui eeldad inimesest head, kui eelkõige usaldad, mitte igal sammul ei kahtlusta, ei ründa, vaid pigem vaatled, siis võid suuresti kindel olla, et oled toitud oma Head Hunti.

Samas, pea aga silmas, et ega Paha Hunt kuhugi ei kao. Ta on ikka seal, ootamas, millal libastud, et oma sõna sekka öelda. Kiiretel aegadel tekib stress (ka tänases vestlusvoorus sai palju stressist räägitud) ja väga raske on anda endale aru, et: “Ohoo, mul on stress kallal!” Aga see mida tegelikult märkad, on et mingil põhjusel hakkad käratama kaasale, nokkima lastega, trotsima kolleege ja taga rääkima ülemusi. Vot siis ongi stress Su kätte saanud.

Et kas Halb Hunt on stress? Minu definitsioon selle teema valguses on, et : Stress on märk, et oled eneselegi märkamatult toitnud Halba Hunti.

Mis aitaks aga hiiliva stressi vastu? Mina võtsin paar kuud tagasi eesmärgiks, et teen iga päev mingi pisikese heateo. Samuti ka seda, et kui ma ise midagi  head ja ilusat näen, siis annan tagasisidet. Kiidan kassiiri, märkan püüdlusi, tänan abi eest väikese e- kirjaga… ja teate, ma ise saan sellest nii palju! Just positiivsust ja energiat! See maitseb ka väga mu Heale Hundile :)

 

Peagi lisan…

 

 

Loobumine pole allaandmine. Loobumine on uuesti valimine :) Ja loobuda saab ainult sellest, mis on Sul olemas. Ei saa loobuda edust või kuulsusest, mida Sa ei ole saavutanud. Olete ju kuulnud ütlevat: ma loobusin oma tipp- […] karjäärist pere nimel vms… Klišee!

Sellised mõtted siis koolitaja ja mentori Aivar Halleri suust!

Et mida ta veel rääkis? Tunde äratundmisest.

Et kuidas? Tihtipeale segab tunde äratundmist mõttelaiskus. Või mõni muu seletamatu tegur. Näide oleks selline: pean minema ühele sünnipäevale/ üritusele/ sündmusele. No olen nii kahe vahel, kas minna või mitte… Viskan õige kulli ja kirja- kui kull, siis lähen, kui kiri, siis ei lähe… Münt keerleb juba õhus! Hops- püüan kinni. Piilun, et mis seal tuli: kiri…, kurat!