Vaatasin täna ETV-st “Vabariigi Kodanikke” (klikka pilti)
, seal räägiti perevägivallast. Ja ikka jäi kõlama küsimus- kes on süüdi, kes vastutab?
Tegelikult on asi nii, et mitte keegi ei lähe kokku elama vägivallatsejaga. Algul on ju kõik ilus. Kuid siis ühel päeval ütleb üks kaasa teisele halvasti ja teine tõstab küll esimese hooga kulme selle peale, kuid jätab selle niiviisi- ei taha tühjast tüli tõsta. See esimene siis vaatab, et saab teise peale oma paha meele välja valada ka järgmine kord ja teebki seda. Üks harjub halva kohtlemise, teine teise pisendamisega. Vahepeal sünnivad lapsed, ostetakse vara, võetakse laenu ja hangitakse lemmikloom jne…
Ebanormaalsest suhtlemisest on selles peres saanud teine reaalsus. Üks ainult terroriseerib ja teine muudkui kannatab ning hakkab lõpuks ise uskuma, et see ongi normaalne elu ja tegelik tema. Ebaõnnestuja, kobakäpp, saamatu, rumal, kole… Ühel päeval saab aga karikas täis. Kaaslase ülekohtused sõnad on väljunud igasuguse kontrolli ja ka koduseinte vahelt, kaasa alandab teda juba ka sõprade ja sugulaste ees.
Käsi tõuseb. Ja kes on ohver ja kes on süüdi? Tänitaja või kätt tõstnud üle ajava karikaga psühhoterrori kannataja? Sellel hetkel, kui käsi tõuseb, on tegelikult väga palju ohvreid:
– üks vanem: ta kannatas halvasti ütlemist ja tänitamist, tema enesehinnang ning –usk on olematuks murendatud,
– teine vanem: vägivalla ohver, kes näeb vaid puhast ülekohut ja tegelikult ei mõista oma osa kaasa psühholoogilises lammutamises ja võimendab enda ohvriksolemist kus aga võimalik täiega üle,
– muidugi lapsed: sest nende vanemad pole osanud neile tasakaalustatud lapsepõlve pakkuda ja on neis passiivselt õpitud käitumismustreid kinnitanud.
Aga kes lõpuks vastutab? Tegelikult vastutavad mõlemad- nii see, kes esimesena hakkas halvasti ütlema kui ka see, kes lasi endale esimesel korral halvasti öelda. Isegi tühipaljast ninakat ütlemist ei tohi tolereerida. Ärge laske end halvasti kohelda! Mitte kellelgi! Halvasti ütlemise peatamiseks ei tohi samaga vastata. Peab olema piisavalt tarkust, et selgitada rahulikult, miks Sa ei luba endaga niimoodi rääkida ja kuidas Sa end sellel puhul tunned. Ka see on pikk protsess, kuid produktiivne. Halvasti ütlemise mittetalumine ei kasva üle allasurutud vihaks ja sealt edasi rusikatõstmiseks. Ja pidage meeles, avalikkuse ees jääb süüdi ikka rusikatõstja, keegi ei näe seda, mis aastate jooksul on majaseinte vahel toimunud, kuid vastutus on tegelikult mõlemal…
Ennetust on vaja! Koolipingist peale. Kiusamisvaba kool võiks võtta selle teema oma programmi (kui juba ei ole).
Muidugi on äärmustes olemas patoloogilisi näiteid, kuid see jutt siin on tavalistest inimestest. Just sellistest nagu meie- Sina ja mina ja ka teie.
