Talve tulles hakkavad näpud sügelema. Tahan siis kas õmmelda või heegeldada. On ka kudumisperioode olnud. Sel aastal teadsin ma juba ette, mida pimedama aja saabudes nokitsema hakkan- lõhnapatju!
Suvel Materas olles, tegin Elianale ta tellimise peale tüllist lõhnapatju, mis lavendliga täidetud, ta pesukappidesse. Just siis ma mõtlesin, et mina hoopiski heegeldan lõhnapadjad ja teen nad jõuluhõngulised.
Kuna Facebook on sellistel puhkudel abiks, siis tean täpselt, et 11. oktoobril oli mul süles kolm erivärvilist niidikera ja 19. novembril sain neist välja võlutud 10 lõhnapatja. Heegeldasin nende väheste reklaamipauside ajal, kui oma mõnda lemmikseriaali vaatasin. Muidu oleks selle aja Facebookis maha kolanud.
See oli esimene kord, kui midagi oma kätega müügiks tegin. Tahtsin lihtsalt väga järgi proovida, kas Mardilaadal turismiletis on võimalik müüa käsitööd, seda enam, et käsitööala on seal eraldi. Tänaseks tean, et mu padjaksed tegid suuremas koosseisus kenakese sõidu Helsinisse ja tagasi, kuid 2 tk neist siiski müüdi maha. Sain kommentaariks, et siis, kui soomlased meie leti juurde olid jõudnud, siis olid neil ostud kõik juba tehtud ja teistkätt peeti kalliks: 8 €.
Ega ma siis mingit säästukaupa ei teinud. Heegeldasin, koorisin mandariinid (sõin ära), viilutasin koore ja tükeldasin, kuivatasin, õmblesin puuvillased kotikesed, toppisin päikesekuivatatud mandariinikoori ja aniisiõisi täis, nõelusin käsitsi avause kokku, panin padjakese kahe heegellapi vahele ja heegeldasin kokku. Siis olin ma kujundanud sildid, ostnud minigripikotikesed ja klammerdasin trükitud sildid kilekottide külge. Ma ei lubanud mitte mingil juhul sommidele oma taieseid soodsama raha eest maha müüa- hea ju kodustele kingikotti pista. 8 € eest ei saa ma midagi nii vinget poest neile osta :)
Mida siis nendepatjadega peale hakata? Võib panna pesukappi linade või käterättide vahele, võib riputada kuusele või akna peale kardinapuu külge. Igal juhul ilus ja pilkupüüdev :)
Täielik üllatus aga tabas mind siis, kui peale valmis patjade Facebookis postitamist sain ühe tellimuse- vaja oli 5 tükki ühte kingikotti Vokka :) Ja mõne aja pärast sain teise tellimuse- 10 tk Tallinnasse! Ma ei uskunud oma silmi. Ma ju üldse ei reklaaminud neid välja, et need padjad oleks midagi sellist, mida minult tellida saab! Nii ma istusin siin arvuti taha ja suu kõrvuni peas ning vastasin rõõmsalt, et muidugi saab! Kukkusin kohe seesama õhtu totaka naeratusega näol heegeldama. Nüüd isegi lükkasin arvuti sülest maha ja võtsin spetsiaalse aja patjadele.
Ja kui ma algul mõtlesin, et see minu idee järgi proovida, kuidas Mardilaadal ka käsitöö turismiletis läheb, suhteliselt läbi kukkus, siis sain ootamatut kinnitust sellele, et kenasti ülespildistatud ja pakendatud asi võib pildivaatajas tekitada soovi seda endale saada. Soov tähendab, on nii suur, et ta on seda valmis ostma. Mingipärast usun, et pakendil oli selles kõiges ka oma roll. Või mis te arvate?
