Teed oma igapäevaseid toimetusi, kappad enda poolt konstrueeritud rattas, olles samal ajal ise õnnelik ja elu tundumas kui lill. Niimoodi päev päeva kõrval, nädal nädala kõrval ja ma ei liialda, kui ütlen, et ka kuu kuu ja ka aasta aasta kõrval.
Sa aga ei märkagi, et tasahilju koguneb, kes teab kust, su hinge väike nutupais, mis otsib aega ja kohta, et välja pursata. Ilma igasugu nähtava põhjuseta. See, et mu silmad on liigagi märja koha peal, seda teavad ehk mu lähedased inimesed kõik. Kuid kui harras moment on läbi, suudan ma end kähku koguda ja järgmisel hetkel poleks nagu midagi olnudki.
See, et mul üks nutt nutmata on, sain ma teada eile õhtul. Ettehoiatamata.
Läbi klaasukse nägin, et ta seisis täpselt seal, kus ma talle ennist näitasin, et seista. Selveri ukse juures, vasemat kätt. Ta vaatas pingsalt inimesi, kes poest väljusid, justkui kartes, et ta on ehk unustanud selle näo, kes tal parklas üle kuulas ja seal seista käskis. Kui ma poeuksest väljusin, võttis tal mõne hetke minu ära tundmisega ning siis väreles üle ta näo sekundimurdosapikkune naeratuselaadne tõmblus. Ma arvan, et see nägu polnud ammu naernud.
See oli prükkar, kes paarkümmend minutit tagasi kakerdas kõikide autode juurde, kes aga Selveri parklasse sisse sõitsid. Ka meid ei jätnud ta vahele, liipas kiiresti lähemale ning küsis raha. Me läksime edasi, kuid ta hüüdis veel tagantjärgi: “Ma pole joodik, ma vajan söögi jaoks…”
Olime juba poes ning olime ka juba käru võtnud, kui ma pöörasin tagasi ja läksin välja teda otsima. Ta oli juba järgmise auto juures, mille omanikud laiutasid samuti käsi.
Küsisin talt üsna karmilt, et mida ma talle poest toon, püüdes ise ninaga registreerida, kas ta mitte purjus ei ole: “Raha ma sulle ei anna, kuid süüa võin osta. Mida sa tahad? Kas leiba, vorsti?” Ta vastas kainete lootust täis silmade ja käheda häälega kiiresti: “Too midagi hästi odavat, too sardelli. Leiba ma ei söö, palun too saia, kui tahad, ma võin sinuga kaasa tulla!
“Ei, kaasa sa ei tule. Seisad siin ukse juures ja oota mind,” eks ma natuke kartsin ka teda.
Ostud tehtud, pakkisin asjad kahte kilekotti, üks meile koju ja teine talle. Sinna sai siis sardelli, kefiiri, hapukurki ning soojaletist ka karbitäis makaroni- lihavormi. Magustoiduks terve suur singi- juustustritsel. Jaanus jäi veel maksma, mina aga kiirustasin välja, ise mõtlesin veel, et äkki läks ta ära…
Aga ta oli seal, seisis täpselt nii nagu ma ütlesin- ukse juures, kulunud saapaninad moodustasid uksepakuga täpsed 90 kraadi. Ninas hakkas juba kipitama.
“Mul on nii piinlik, proua. Suur tänu! Mul on nii piinlik…,” pomises ta, hoides küünarnukist kõverdatud käsi rinna kohal.
Andsin talle kiirelt söögikoti ja vaatasin viivuks ta heledatesse silmadesse- see oli “viga”. Kipitusest ninas sai klomp kurgus ja silmad olidki momendiga märjad. Pöördusin ruttu tast ära, kuuldes veel ta tänamist ja läksin ruttu poodi Jaanuse juurde tagasi. Peitsin oma pilku ja olin vait. Jaanus tabab mu seesugused momendid õhust ära ja püüdis teemat mujale viia. Nii me seal pimedas linnas sõitsime, minu vaikne mees terve tee jutustamas, minul küll juba silmad kuivad, kuid klomp ikka kurgus.
Mitmed tunnid hiljem, siis kui telekast olid kõik saated otsa saanud ja Jaanus magas juba mitmendat tundi õiglase und, vallandus mul see klomp vannitoas hambaid pestes. Teate ju küll, kuidas peegel endaga rääkima kutsub. Meenuvad päevased asjad, kerid päevaseid asju oma peas tagasi ja mängid neid veel korra läbi.
Mulle meenusid selle mehe heledad silmad, mis jutustasid karmi elu. Paljud ütlevad, et ise on nad süüdi, et on sellised. Kuid kindlasti on neil olnud lapsepõlv, kindlasti on neid ka keegi kunagi armastanud, vahest on neil isegi lapsed… Mis on need lood, mis tõukavad inimesi tänavale. Jah, võib tõesti olla nii, et oli ilge pätt ja kaabakas… aga võib olla ka vastupidi. 50/ 60.
Te teate ju küll seda väikest kiilakat meest, kes nii suvel kui ka talvel käib seljakott seljas Jõhvist Kohtla- Järvele ja vastupidi. Ma alati vaatan teda ja mõtlen, kes ta selline on. Pakkusin isegi Põhjaranniku kahele ajakirjanikule, et tehku temaga intervjuu. Nad ei leidnud, et see kedagi huvitaks. Mind küll huvitab. Olen end kirunud, et alati, kui teda kusagil kõndimas näen, on mul jälle kella peale minek, selline tunne on, et pea või ise kinni ja küsi kõik küsimused ära.
Mis on nende inimeste fassaadi taga? Mis läks valesti? Kuskohas?
Jah, kell oli kõvasti üle kesköö, vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et suur enamus inimesi ei taju, kui hästi neil läheb. On voodi, kus magada, koht, kus elada, ukse ees on mitu autot. On töö ja leib. Lähedased. Ikka ei ole voodi piisavalt pehme, elukoht ja autod piisavalt luksuslikud, töö on sitt ja leib on kõva. Lähedased aga segavad suhtevett sogaseks. Ise aga olen selle kõrval kõige targem, parem, süütum ja ilusam.
Nutsin ja muudkui nutsin, panin vee jooksma, et nutt välja ei kostaks. Miksu vaatas mind arusaamatu pilguga, temast polnud teise jutu tegijat… Jumal tänatud, ju siis oli see nutt vaja lõpuni välja nutta…
