Täna, 12. veebruaril, on Helmidel nimepäev. Milline huvitav kokkusattumus, sest just täna matame me minu armsa vanaema Helmi- Armine Jürimaa (sündinud Kask)… Mitte igaühele ei ole antud elada 93. aastaseks, ja kas peakski? Lisan siia järelhüüde, mis sai laululehtede vahele poetatud…
Helmi- Armine sündis 01. oktoobril 1920 Lohusuus- pere neljanda lapsena, omades lõpuks nelja õde ja nelja venda. 6- klassilise põhikooli lõpetas ta samuti Lohusuus. Tragi tüdrukuna oli ta Lohusuu kooliõpetaja juures teenijaks, hiljem töötas Tudulinna meiereis. Koos õe Leidaga mindi aga Tallinnasse vabrikutööle. Sõja ajal oli ta ametis
Rääbise mõisas, seal tutvus ta ka pika ja heledapäise Augustiga, kellega 1947. märtsis ka abielluti.“No mis seal oli- läksime jalgsi üle mäe Torma kirikusse laulatusele ja jalgsi ka tagasi”, oli Helmi eelmise aasta viimase päeva meenutus veel oma lapsepapsele.
Kui 1947. novembris ilmavalgust näinud tütar Maret sündis talu tagatoas, siis 1952. veebruaris sündinud väike Asta oli aga kohaliku haigla esimene laps. Kui Asta oli vaid 2 kuune, vangistati isa August, Helmi läks kahe tütrega tagasi Lohusuusse, kus asus tööle kohaliku teemeistri juures. 1956. antud amnestia lasi perel jälle kokku saada ja Torma naasta.
Jätkus õnnelik Tormaaeg, kasvatati tütreid ja tehti ka palju tööd- Helmi töötas kuni pensionini Torma teemeistris, kodus aga peeti loomi. Eks meile kõigile meenub Tormast eelkõige see piimapukk, mis oli kui monument tehtud töödele- kõikidele nendele piimanõudele, mis aastate jooksul sinna otsa vinnati; heina- ja kartulikoormatele, mis pukist mööda ja väravast sisse- lakka ja salve toodi.
Toas võttis tulijaid alati vastu praelõhn, saiataignast levimas kerge kardemonilõhn, eks oli ta suur küpsetaja ning tortide meisterdaja. Helmi on oma lastele meelde jäänud kui väga korralik ja virk ema- ta pesi, triikis ja tärgeldas, kõik see vaid selleks, et tütred kõige kenamad välja näeks. Toad olid puhtad ja omakootudvaipu jätkus nii esikusse, tahatuppa kui ka sugulastele kingiks.
Kui loomi tasapisi vähemaks jäi, siis oli just käsitöö see, mis ikka pikki päevi aitas sisustada. Kõik need tikitud padjad, kootud sokid ja kindad- neist ei olnudki ilmaski puudus.
1992 aastal sai Helmist peaaegu linnainimene- väike ühetoaline korter Jõhvi külje all aitas külmi talvi üle elada, et kevade saabudes taas Torma “suvitama” minna. 1996. aastast jäi Helmi aga Asta juurde Jõhvi ja seda kuni 2008. aastani, mil teda tabas ootamatu südameinfarkt ning mille tagajärjel jalad enam sõna ei kuulanud ja ta alaliselt voodisse pidi jääma. Sealt edasi läks ta tee peaaegu kõrvalmajas asuvasse hooldekodusse, kus ta jäi ööpäevaringse meditsiinilise hoolduse alla.
Helmi ei kurtnud kunagi oma elu üle- talle oli antud väga pikalt elupäevi- 93 aastat on peaaegu terve sajand. Ta oli osanud väärikalt elada ja sama väärikalt ka lahkuda- päikesepaistel pühapäevahommikul-nagu läbi väikse uinaku oleks kirikuse läinud…
Puhka rahus, armas Helmi!
Südamerahu oli aga kõigi sugulaste hinges- ei olnud me tol päeval mitte niivõrd just leinajad, kui tema pika elu pühitsejad. Meenutasime neid pikki eluaastaid- meid oli seal koos ligi neli põlve. Helmi neljast õest ja neljast vennast olid kohal kolm, kes elus- neil olid omad jutud tema lapsepõlvest. Helmi tütardel ning tema järelejäänud õe ja kahe venna lastel omad mälestused, lastelastel jällegi omad. Helmil oli kokku kaks last, kaks lapselast ning kolm lapselapselast. Ainsa lapselapsena, kes kohal, jagus Martinilgi üle 20 aasta mälestusi oma vanavanaema kohta.
Puhka rahus ja sünni toonelast uuesti!
