Elu käib mööda sinusoidi. Mõnel on heade ja halbade aegade lainetus väga kõikuv, teisel aga tasasem- stabiilselt ühtlane pole see aga kellelgi. Kuidas siis tasakaalustada seda elumerelainetust?
Tihti ütlevad inimesed, et saatus on süüdi mu halvas elus… või siis, et ju see saatuse tahe oli… või et saatus tõi mu teele sellise raske olukorra. Ning arvatakse, et ega saatust saa muuta… Ja saatuse süüdistamine tuuakse mängu tavaliselt siis, kui läheb halvasti. Edu puhul aga tihtipeale ei osata tänata saatust.
Tahan täna kirjutada sellest, et oma raskes elus ei tohiks saatust küll süüdistada. Need süüdistajad lihtsalt pole saatuse poolt saadetud ohumärke registreerinud ning ka talle ulatatud õlekõrsi märganud või vastu võtnud, küll on aga kõik raskused põhjupidi läbi käidud.
Mis siis on need sõlmpunktid, kus meie saatus muutub või pöördub (ükskõik, kummas suunas). Eks need on inimesed ja olukorrad- vanemad, lapsepõlv, keskkond- kuhu sünnitakse. Hiljem koolid, sõbrad, vanemate otsused. Ühel päeval oleme juba maailma kõige targemad, teeme iseseisvalt otsuseid- kas oskame endale selle kõige õige sobivama elukutse valida, leida ka kohe ideaalse töö? Kohtame palju erinevaid inimesi- kas teame, kellest neist saavad need kõige paremad sõbrad ning truumad elukaaslased?
Tulevad valitud töökohad, väljakutsed, taas otsused, otsused, otsused. Minna või mitte minna, jätta või mitte jätta, anda või mitte anda- niimoodi lõputult. Iga seesuguse otsusega me muudame oma saatust ise. Sel hetkel pole paraku selge, kummale poole. Taustsüsteemid on varjus ja tulemused selguvad hiljem. Pakun, et tähtis on otsustamisel lähtuda selle positiivsest mõjust tulevikule, mitte niivõrd isegi hetkesituatsioonile.
Olin mõni aasta tagasi ühel koolitusel, kus koolitaja palus kirja panna 5 inimest või olukorda, mis olid mu elu muutnud paremuse poole. Lihtne, eksole- need viis saavad kirja ilma suurema vaevata ja pikema mõtlemiseta. Siis palus ta veel viis lisada. Natuke pusimist ja sai ka sellega hakkama. Lõpuks tõstsid kõik koolitatavad oma pilgud paberilt- saadi hakkama. Seejärel andis koolitaja meile ülesande veel 5 (loe: viis) elumuutjat kirja panna (3 x 5).
Aega läks kõvasti, ootasime ka kõige viimased kirjutajad järgi- selle aja sees sai nii mõnigi maha tõmmata mõne esialgse nime/ olukorra ja uue selle kohale märkida. Point oli siis selles, et need tegelikud elu-, ehk saatusemuutjad tulid alles sellest viimases otsas.
Üks, kelle profiili tahan siinkohal välja tuua, oli mu endine ülemus ligi 20 aastat tagasi- ta lihtsalt ajas mu hulluks! Kuid tänu temale hakkasin ma liikuma selles suunas, kus täna olen- sain targemaks, tugevamaks ja ei vandunud raskustele alla. Läbi selle ülesande muutus minus suhtumine sellesse inimesesse aastakümnete taga. Oskasin selle lühikese ajaga oma tookordse negatiivse kogemuse pöörata teatavaks tänutundeks.
Nii ongi, et kõiksugu raskeid momente tuleks võtta kui õppetunde. Aastate pärast tagant järgi on seda muidugi hea hinnata, kuid see hoiak tuleks kaskuks ka juba siis, kui raske momendiga silmitsi seistakse :)
Kuidas siis jääb? Kas laseme saatusel muuta me elu või muudame ise saatust? Ja mis või kes on olnud teie senised tegelikud elumuutjad?
