Uudised

Jah, tõesti- nüüd on IV Jõhvi Rat Race tehtud!

Päris pikk protsess oli! Alustatud sai märtsi algul, välja läks 93 kutset erinevatele kohalikele ettevõtetele, registreerus 18, millest jooksma jõudis 15 võistkonda. Sponsoreid ja muud moodi toetajaid oli 25- täiesti uskumatu!

Lüganuse valla suurperede lastele sai koolitarvikute ostmiseks kogutud 1200 €, lisaks komplekteerisime 10 kingikotti, mis lähevad juba järgmise nädala algul suurperede poole teele.

Suur, suur tänu kõikidele osalejatele. Usun, et rõõm on meie kõikide poolel!

2014 aasta tulemused:
– I koht = Püssi Spordiklubi
– II koht = Jõhvi Stokker
– III koht = SDE

Vingeim pilt Pildistaja Fotostuudios = Jõhvi Stokker
Meeskondlikult parim kostüüm = Kaitseliidu Alutaguse Maleva naised
Parim kostüüm naiste arvestuses = Etti Kagarov/ SDE
Parim kostüüm meeste arvestuses = Nublu/ Päästeamet
Järjepidevaim meeskond = Seesam Kindlustus/on osalenud kõigil neljal aastal.

Kohalikus Põhjarannikus oli lausa 2 uudist meie jooksu kohta, millest viimane sattus ka veebiversiooni pealkirja all: “Jõhvi kontorirottide heategevusliku jooksu võitsid profid”.

Hoolimata sellest, et ei ETV, ei TV3, ega Kanal2 ei saanud jooksupäeval meile kohapeale tulla, leidsin oma suureks rõõmuks Kanal2-e Haapsalu klipi lõpus vihjeid ka Jõhvi jooksule, meie kogutud rahale ja ka võistkondade piltidele, mis lõigu monteerijatel olid meie Facebooki seinalt võetud. Väga positiivne üllatus :)

Osalesin 21. ja 22. mail 2014.a. Saka Mõisas toimuval EAS i poolt finantseeritud ja eDreamHotels´i poolt läbiviidud internetiturunduse koolitusel. Teadsin, et on asu, mida ma juba tean ja kasutan, kuid olin kindel, et see oli vaid pisike osa sellest, mida oleks võimalik omandada ja reaalselt ära teha.

Mis see siis on, need targalt ja tasuta tehtavad turundustegevused?

• Koduleht – ettevõtte nr 1 turundus- ja müügikanal
• Optimeerimine otsingumootorite jaoks (SEO) Google, Bing, Yandex
• Makstud reklaam otsingumootorites (Ad Words)
• Makstud bännerreklaam internetis
• E-maili turundus
• Sotsiaalmeedia (Facebook, Twitter, V-Kontakte jne)
• Google ja Yandexi lisavõimalused – Google/Yandex Maps, Google Places, Google Hotel Finder jne.
• Videod internetis – Youtube, Vimeo, Yandex
• Pildid internetis – Google, Flicker jne.
• Portaalid – visitestonia.com, turismiweb, viroweb jne.
• Tripadvisor.com ja teised reisiportaalid

Mis on siis see salapärane CEO?

SEO – Search Engine Optimization – otsingumootorite jaoks kodulehe optimeerimine on protsess, mille abil on võimalik parandada kodulehe nähtavust ja positsiooni otsingumootorites.
• SEO saab teha:
– Kõikidele kodulehe alamlehtedele
– kõikidele toodetele, kliendirühmadele ja turgudele
– kõikides kodulehe keeltes
– mõõdetav ja analüüsitav, mis töötab, mis mitte
– on pidev protsess – lisada alati uuendustele, pakkumistele jne.

Milline on kvaliteetne koduleht otsingumootori jaoks?
• Kõrge külastajate arv kodulehel
• Kodulehe sisu vastab sellele, mida klient otsib – kvaliteetne,
informatiivne ja kasulik sisu.
• Kodulehe domeen on vanem kui 1 aasta
• Koduleht avaneb kiiresti kõikides internetibrauserites – ideaalne 3
sekundit
• Kodulehte uuendatakse tihti – ideaalne kord nädalas.
• Kodulehele tuleb liiklus läbi kvaliteetsete lehtede – Facebook,
Tripadvisor jne
• Linkide arv – sissetulevad, väljaminevad, lehesisesed. Lingid
töötavad korrektselt
• Madal bounce rate ehk põrkemäär

Mul on selle kõige kohta päris head teadmised, mida toetab ka vastav käsiraamat (Y)

Ärkasin enne äratuskella, mis pidi 9:30 helisema. Jah, kõik on õige, täna on laupäev ja äratuskell (!)- minu puhul täiesti arusaamatu, eksole. Aga põhjuseks oli antud lubadus Lüganuse külaplatsi talgutel osaleda. Mugavustsoonist tuleb end välja sundida :)

Tulles aga tagasi selle juurde, et miks enne äratuskella ärkasin- eks uni läheb hommikupoole hõredamaks ja ju ma ei tundnud Miksut voodijalutsis. Tegin ühe silma lahti, kassi pole, tegin teise ka lahti, ikka pole. Mõtlesin, et Jaanus unustas Miksu jälle rõdule, kui hommikul tööle läks. Ajasin end voodist välja, et kassi minna päästma- nii oligi. Muide, alati kui minu mitte- sülekass rõdule unustatusest tuppa pääseb, siis ründab ta kohe hirmsasti sülle. Ma pean alati siis istuma või voodisse tagasi minema, sest muidu nurruks ta mu pikali. Hästi hoogsalt ja peaga mu käele hoogu kaasa lüües.

Aga talgud, nendest tahtsin ma ju rääkida. Praeguseks on selge see, et oleks pidanud enne hirmsat töörabamist soojendust tegema. Venitama end üht ja teistpidi ning paar ringi sörki külaplatsil tegema- praegu on mu vähese koormusega kondid kanged ja trepist üles- alla minek annab ikka tunda. Seetõttu ei plaani ma ei enam täna, ega ka homme oma korterist välja minna, seega ei pea teisele korrusele toova trepi mõju all kannatama.

Vaatasin eile õhtul veel, et registreerunuid kõnealusele talgule oli vaid 6 inimest. Minu mehele selgus aga eile õhtul, et ta peab täna varahommikust peale tehases olema. Tundsin veidi süümepiina, et äkki jääb meid seal plastil veidi väheseks, aga oh ei! Seal oli meid kokku 11 inimest! Osad riisusid ja teised osad peitsisid laululava. Mina kuulusin nende teiste hulka.

Kõige põhilisem on aga see, et paari tunniga sai ümbrus ikka täiesti teise näo, kuigi enne ka midagi eriti viga ei olnud. Täiesti uskumatu. Lihtsalt tuleb kokku tulla, koos ette võtta ja ongi tehtud :)

 

 

Mul oli kaks järjestikust ladus-loogilist loengukogumust Marketingi Instituudi tegevjuhi ja Eesti tuntuima naisega turunduses- Anu- Mall Naaritsaga. Üks toimus Tallinnas ja teine Ida- Virus.

Kontekstid kontekstideks, kuid millest ma hiljem- publiku tagasisidest aru sain, oli see, et paraku ei usuta ekspertide juttu. Meie turundusjuhid ei oska näha suurt pilti ja paraku ei evita ka turundusharidust. Ma loodan, et nad on oma elus siiski ka mõne turundusloengu läbinud? Otsuseid tehakse oma kõhutunde pealt ja sellest on väga kurb.

Eriti raske on, kui tuleb teha turundustegevusi millegi sellise jaoks, kus on palju erinevaid osapooli, kuid millel on siiski ühine nimetaja (muidu poleks ju ühise mütsi alla koondutud).

Teisalt on ka tavaline see, et turundusspetsialiste ei kaasata ressursipuudumise tõttu.  Tulemuseks ongi üks tohuvapohu ning need vähesedki turundustegevustele kulutatud ressursid ei too loodetud kasu ja tulemust. Seda nii ettevõtetesiseselt kui ka katusorganisatsioonide puhul- tehakse valesid asju ja kulutatakse valede asjade peale raha. Selline kilplase tunne tuleb…

Anu- Mall nendib allolevas videos õigesti, et:

• Esimesena jääb ära analüüsietapp: Kõigepealt tuleks aru saada ja kirja panna, mida tegema peab, millised taustsüsteemid mõjutavad; ja ka seda, kui palju on võimalusi.

• Järgmiseks on õige suurem probleem see, et ei osata ennast kõrvalt erilisena näha! Eristumine! Pole mõtet end reklaamida sarnaselt naabritega, kuid vahest ehk veidi soodsama hinnaga. Puhas lühinägelikkus!

• Kolmas ja viimane selles loos oleks klienditeenindus- ehk oska oma kliente nunnutada (Anu- Malli sõnadega). Tegelikult on see puhas teenusedisain ja kvaliteedijuhtimine.

Põhjused, miks mööda neid punkte ei käida, on see, et ühelt poolt pole seda teadmist, ehk turundus- ja kvaliteedijuhtimisalast haridust, puuduvad ressursid (või ei raatsita neid eradlada) vastavate spetsialistide palkamiseks ja liialt enesekeskne toimetamine (olen kõige targem).

Vähimgi väljapääs sellest oleks tänaste turundustegevuste eest vastutajatel veidi googeldada ja lugeda vastavasisulisi materjale, tutvuda teooriatega ja võtta mõned koolitused. Seega, enesetäiendamine.

Kui endasse on juba veidigi valdkonnapõhitõdesid salvestatud, siis on ka vastava spetsialisti tõdesid kergem ja lihtsam vastu võtta, osatakse olla tänulik õigele teele juhtimise eest.

Soovin kõigile laiemat panoraami!

Mõni aeg tagasi ma kirjutasin Mind Map´ingust ja sellega seoses ühest koolitusest “Ettevõtlik lapsevanem”, mis oli suunatud noortele lastega kodus olevatele emadele. Ellu oli see kutsutud Kiviõli linnavalituse poolt läbi Innove programmi, haarates ka ümbruskaudsete valdade naisi.

Väga vahva grupp oli- tuba täis tegusaid naisi. Sain ka ise sellest koolituspäevast tubli annuse energiat ja jõudu juurde.  Vahest see oligi see põhjus, miks andsin end üles vabatahtlikuna ühte grupiliiget mentorina nõustama, sest kui kuulsin, et üks neist tublidest naistest oli oma ettevõtte rajamiseni jõudnud, siis soovisin talle hüppelauaks olla.

Mäletasin ju omast käest, kui raske on üksinda alustada, tegeleda ka kõige lihtsama turunduse ja arendamisega. Kõik võtab nii kaua aega. See kodulehe tulemus, milleks minul kulus aasta, tegin ma Leelole nädalaga valmis! Kõikide vilede ja nööridega :)

Saage tuttavaks: minu mentii- Leelo Strauch Pagarikoda OÜ-st ja tema maitsvad tooted!

PS. Me oleme Leeloga kohtunud vaid ühel korral- selle koolituse ajal, hilisema nõustamise käigus oleme suhelnud vaid interneti teel. Mul pole isegi ta telefoninumbrit :) Mis ma sellega tahan öelda, et tänasel päeval ei pea maha sõitma tohutuid kilomeetreid, et midagi head ja toredat sünniks. Piisab internetist ja heast tahtest! :)

Kui ma ütlen “rutiin”, mida mõtlete? Asjade kordumist, rattas olemist, igavust, tüdimust? Igal juhul midagi eriti head sel puhul ei mõelda.

Mina olen aga aru saanud, et on olemas ka turvalist rutiini. Rutiini, mis sisendab kindlust, rahu, õnne ning stabiilsust.

Rutiini, et igal hommikul tõuseb päike, et igal õhtul tuleb kallis mees töölt, et peale sööki olen mina diivanil arvutis ja Jaanu loeb minu kõrval lehti, et reedeti vaatame Kuldvillakut. Siis veel see, et öö hakul lamame voodis jalad- käed omavahel sõlmes ning räägime asju, ja et siis, kui tuli on kustunud, siis tuleb kass jalgade peale magama (mõnikord kui ei tule, siis lähen otsin ta üles ja toon ta ise- siis on süda rahul) ja et kui Martinit ei ole kodus, siis igatsen ta järgi ja saadan sõnumi sisuga: “Tussaoled?”. Ma tean, et ta rutiinselt vastab mulle: “Peidusees”, aga mul on jälle süda rahul.

Mõnus on teada, et kui reede hakkab saabuma, siis ostame koju veidi head- paremat ja pidutseme natuke ning laupäeviti magame nii kaua, kui torust tuleb. Ja mõnikord ka pühapäeviti. Kui viitsime, siis koristame ja kui ei viitsi, siis ei korista ka. Just nii, nagu kujuneb…  Ahh, kuidas ma armastan oma turvalist elu ja rutiini!

Otsige ka enda turvaline rutiin üles!

Aasta algul kirjutas mulle Kaja Kreisman- Tuhamäe hosteli juhataja ja selle hetke riigikogulane, et neil tuleb IRL suurkogu ja sinna on vaja kohalike ettevõtlike inimeste videoid. Imestasin siis, et ma ju parteitu ja teisalt lausa mikroettevõtja, et kas see ikka sobib. Samas avaldasin kartust, et ega mind ei hakata IRL-i värbama- ma nimelt otsustasin oma parteilise karjääri 2013 kevadel lõpetada. Ka see “oht” ei pidanud ähvardama :)

Idee oligi selles, et ei esine IRL ettevõtjad, vaid et kohalikud hakkajad inimesed räägivad erapooletult oma tegemistest- selle kirjelduse alla ma sobisin ja lõimegi käed :)

Ja nii sündiski minust järgmine video, kus küsiti, et mis mind inspireerib oma puhkemaja ehitama.

Na- naa- naaa! Sel aastal jälle- 30. mail ja Jõhvi kesklinnas heategevuslik kontorirottide jooks!

Tegemist on siis tõesti juba IV jooksuga- esimesed toimusid 2010 ja 2011, seejärel oli aastane paus ning siis uuesti 2013, ning sel aastal oleme oma tiimiga, mis on alates eelmisest aastast kolmeliikmeliseks paisunud, korraldamas tõepoolest neljandat heategevat jooksu.

Kui esimesel aastal kogusime Tudulinna lastekodu “Maria ja lapsed” heaks raha, siis 2011 jällegi ühe Iisaku suurpere jaoks, siis eelmisel aastal võimaldasime Jõhvi 8 vähekindlustatud lapsel suvelaagrisse saada. Selle aasta jooksu suhtes pole veel teada- töö selle nimel käib.

Olen ise läbi nende kolme korra palju positiivseid emotsioone kogunud. Üks asi, millest on veidike kahju on see, et esimeste aastate kodulehel olev info nii osalejate kui ka toetajate kohta on läinud igaviku teed, ainult piltide abil saan tuvastada osavõtjaid. Peakorraldaja otsustas 2012, kui me ei osalenud, uuendada oma kodulehe platvormi- sinna see info kadus…

Mult on küsitud, et miks ma seda korraldan? Soovin lihtsalt, et Jõhvis toimuks selliseid ühe eesmärgi nimel pingutamisi rohkem. Teisalt soovin, et Jõhvi oleks teiste suuremate linnade kõrval esindatud.

Nii lihtne ongi :)

Elu käib mööda sinusoidi. Mõnel on heade ja halbade aegade lainetus väga kõikuv, teisel aga tasasem- stabiilselt ühtlane pole see aga kellelgi. Kuidas siis tasakaalustada seda elumerelainetust?

Tihti ütlevad inimesed, et saatus on süüdi mu halvas elus… või siis, et ju see saatuse tahe oli… või et saatus tõi mu teele sellise raske olukorra. Ning arvatakse, et ega saatust saa muuta… Ja saatuse süüdistamine tuuakse mängu tavaliselt siis, kui läheb halvasti. Edu puhul aga tihtipeale ei osata tänata saatust.

Tahan täna kirjutada sellest, et oma raskes elus ei tohiks saatust küll süüdistada. Need süüdistajad lihtsalt pole saatuse poolt saadetud ohumärke registreerinud ning ka talle ulatatud õlekõrsi märganud või vastu võtnud, küll on aga kõik raskused põhjupidi läbi käidud.

Mis siis on need sõlmpunktid, kus meie saatus muutub või pöördub (ükskõik, kummas suunas). Eks need on inimesed ja olukorrad- vanemad, lapsepõlv, keskkond- kuhu sünnitakse. Hiljem koolid, sõbrad, vanemate otsused. Ühel päeval oleme juba maailma kõige targemad, teeme iseseisvalt otsuseid-  kas oskame endale selle kõige õige sobivama elukutse valida, leida ka kohe ideaalse töö? Kohtame palju erinevaid inimesi-  kas teame, kellest neist saavad need kõige paremad sõbrad ning truumad elukaaslased?

Tulevad valitud töökohad, väljakutsed, taas otsused, otsused, otsused. Minna või mitte minna, jätta või mitte jätta, anda või mitte anda- niimoodi lõputult. Iga seesuguse otsusega me muudame oma saatust ise. Sel hetkel pole paraku selge, kummale poole. Taustsüsteemid on varjus ja tulemused selguvad hiljem. Pakun, et tähtis on otsustamisel lähtuda selle positiivsest mõjust tulevikule, mitte niivõrd isegi hetkesituatsioonile.

Olin mõni aasta tagasi ühel koolitusel, kus koolitaja palus kirja panna 5 inimest või olukorda, mis olid mu elu muutnud paremuse poole. Lihtne, eksole- need viis saavad kirja ilma suurema vaevata ja pikema mõtlemiseta. Siis palus ta veel viis lisada. Natuke pusimist ja sai ka sellega hakkama. Lõpuks tõstsid kõik koolitatavad oma pilgud paberilt- saadi hakkama. Seejärel andis koolitaja meile ülesande veel 5 (loe: viis) elumuutjat kirja panna (3 x 5).

Aega läks kõvasti, ootasime ka kõige viimased kirjutajad järgi- selle aja sees sai nii mõnigi maha tõmmata mõne esialgse nime/ olukorra ja uue selle kohale märkida. Point oli siis selles, et need tegelikud elu-, ehk saatusemuutjad tulid alles sellest viimases otsas.

Üks, kelle profiili tahan siinkohal välja tuua, oli mu endine ülemus ligi 20 aastat tagasi- ta lihtsalt ajas mu hulluks! Kuid tänu temale hakkasin ma liikuma selles suunas, kus täna olen- sain targemaks, tugevamaks ja ei vandunud raskustele alla. Läbi selle ülesande muutus minus suhtumine sellesse inimesesse aastakümnete taga. Oskasin selle lühikese ajaga oma tookordse negatiivse kogemuse pöörata teatavaks tänutundeks.

Nii ongi, et kõiksugu raskeid momente tuleks võtta kui õppetunde. Aastate pärast tagant järgi on seda muidugi hea hinnata, kuid see hoiak tuleks kaskuks ka juba siis, kui raske momendiga silmitsi seistakse :)

Kuidas siis jääb? Kas laseme saatusel muuta me elu või muudame ise saatust? Ja mis või kes on olnud teie senised tegelikud elumuutjad?

Täna, 12. veebruaril, on Helmidel nimepäev. Milline huvitav kokkusattumus, sest just täna matame me minu armsa vanaema Helmi- Armine Jürimaa (sündinud Kask)… Mitte igaühele ei ole antud elada 93. aastaseks, ja kas peakski? Lisan siia järelhüüde, mis sai laululehtede vahele poetatud…

Helmi- Armine sündis 01. oktoobril 1920 Lohusuus- pere neljanda lapsena, omades lõpuks nelja õde ja nelja venda. 6- klassilise põhikooli lõpetas ta samuti Lohusuus. Tragi tüdrukuna oli ta Lohusuu kooliõpetaja juures teenijaks, hiljem töötas Tudulinna meiereis. Koos õe Leidaga mindi aga Tallinnasse vabrikutööle. Sõja ajal oli ta ametis
Rääbise mõisas, seal tutvus ta ka pika ja heledapäise Augustiga, kellega 1947. märtsis ka abielluti.

“No mis seal oli- läksime jalgsi üle mäe Torma kirikusse laulatusele ja jalgsi ka tagasi”, oli Helmi eelmise aasta viimase päeva meenutus veel oma lapsepapsele.

Kui 1947. novembris ilmavalgust näinud tütar Maret sündis talu tagatoas, siis 1952. veebruaris sündinud väike Asta oli aga kohaliku haigla esimene laps.  Kui Asta oli vaid 2 kuune, vangistati isa August, Helmi läks kahe tütrega tagasi Lohusuusse, kus asus tööle kohaliku teemeistri juures. 1956. antud amnestia lasi perel jälle kokku saada ja Torma naasta.

Jätkus õnnelik Tormaaeg, kasvatati tütreid ja tehti ka palju tööd- Helmi töötas kuni pensionini Torma teemeistris, kodus  aga peeti loomi. Eks meile kõigile meenub Tormast eelkõige see piimapukk, mis oli kui monument tehtud töödele- kõikidele nendele piimanõudele, mis aastate jooksul sinna otsa vinnati; heina- ja kartulikoormatele, mis pukist mööda ja väravast sisse- lakka ja salve toodi.

Toas võttis tulijaid alati vastu praelõhn, saiataignast levimas kerge kardemonilõhn, eks oli ta suur küpsetaja ning tortide meisterdaja. Helmi on oma lastele meelde jäänud kui väga korralik ja virk ema- ta pesi, triikis ja tärgeldas, kõik see vaid selleks, et tütred kõige kenamad välja näeks. Toad olid puhtad ja omakootudvaipu jätkus nii esikusse, tahatuppa kui ka sugulastele kingiks.

Kui loomi tasapisi vähemaks jäi, siis oli just käsitöö see, mis ikka pikki päevi aitas sisustada. Kõik need tikitud padjad, kootud sokid ja kindad- neist ei olnudki ilmaski puudus.

1992 aastal sai Helmist peaaegu linnainimene- väike ühetoaline korter Jõhvi külje all aitas külmi talvi üle elada, et kevade saabudes taas Torma “suvitama” minna. 1996. aastast jäi Helmi aga Asta juurde Jõhvi ja seda kuni 2008. aastani, mil teda tabas ootamatu südameinfarkt ning mille tagajärjel jalad enam sõna ei kuulanud ja ta alaliselt voodisse pidi jääma. Sealt edasi läks ta tee peaaegu kõrvalmajas asuvasse hooldekodusse, kus ta jäi ööpäevaringse meditsiinilise hoolduse alla.

Helmi ei kurtnud kunagi oma elu üle- talle oli antud väga pikalt elupäevi- 93 aastat on peaaegu terve sajand. Ta oli osanud väärikalt elada ja sama väärikalt ka lahkuda- päikesepaistel pühapäevahommikul-nagu läbi väikse uinaku oleks kirikuse läinud…

Puhka rahus, armas Helmi!

Südamerahu oli aga kõigi sugulaste hinges- ei olnud me tol päeval mitte niivõrd just leinajad, kui tema pika elu pühitsejad. Meenutasime neid pikki eluaastaid- meid oli seal koos ligi neli põlve. Helmi neljast õest ja neljast vennast olid kohal kolm, kes elus- neil olid omad jutud tema lapsepõlvest. Helmi tütardel ning tema järelejäänud õe ja kahe venna lastel omad mälestused, lastelastel jällegi omad. Helmil oli kokku kaks last, kaks lapselast ning kolm lapselapselast. Ainsa lapselapsena, kes kohal, jagus Martinilgi üle 20 aasta mälestusi oma vanavanaema kohta.

Puhka rahus ja sünni toonelast uuesti!