Rubriik: Uncategorized

Taaskord olen korraldamas seminari. Piirkonna arengust. Ettevõtlusest ja turismist. Mu viimasest sarnasest kogemusest on nüüd juba pea 2 aastat tagasi. Siis sai korraldatud Ida- Virumaad tervikuna käsitlenud fookusseminar.

Seekord jätkan samal teemal, kuid nüüd siis Lüganuse kandist ehk Virumaa Koostöökogu piirkonna arenguvõimalustest läbi turismi. Kui eelmine kord oli seminar suunatud pigem avalikkuse ja pankade tähelepanu juhtimiseks meie piirkonna potentsiaali suunas, siis kõnealune on suunatud kohalikule kogukonnale.

Naistepäevaeelsel päeval, 7. märtsil 2014 algusega kell 10:00, on Maidla Rahvamajas toimumas seminar nimega “Turism- piirkonna uus võimalus!?”

Seminar on ellu kutsutud eelkõige Virumaa Koostöökogu (loe: VIKO- Lüganuse, Sonda, Aseri ja Rägavere + Kiviõli) piirkonnas elavate ettevõtlike inimeste, sealkandis toimetavate ettevõtete ja muidugi kõikide teiste huviliste jaoks, kellele VIKO piirkonna edenemine on südamelähedane ja korda läheb.

Seminari eesmärgiks on tuua osalejatele uudiseid, tuge ja julgustust motiveerimaks neid ettevõtlusega alustama ja tegelema. Fakt on see, et 2013. talvel esimest hooaega alustanud Kiviõli Seiklusturismikeskus on andnud pikalt unes olnud piirkonnale uue hingamise (2013. aasta lühikese- kahekuulise hooaja jooksul külastas keskust 14 000 inimest).

Senine külalistetulv saab mõne aasta pärast, kui avatakse Aidu Veespordikeskus, paisuma topelt. Kõik nad vajavad aga kohapeal erinevaid teenuseid- seega ootus meie ettevõtluskeskkonnale kasvab pidevalt. 

Vot just siinkohal ongi VIKO piirkonna inimestel ja ettevõtetel võimalus- tekkinud on nõudlus turismi toetavaks väike- ettevõtluseks, mis võib ümbruskaudsetesse valdadesse tekitada hulgaliselt uusi ettevõtteid ja  seeläbi ka hulgaliselt töökohti. Turismitaristu mitmesuunaliseks edukaks toimimiseks on vaja:

• majutus- ja toitlustuskohti,
• puhkealasid ja parklaid,
• kasvab loometegevuste- suveniiride ja käsitöövalmistamise vajadus/ nõudlus,
• vajatakse matkade ja vaba aja mängude korraldajaid,
• giide ja reisikorraldajaid,
• tranfeeripakkujaid,
• Purtse jõgi, Uljaste järv ning meri annavad lisavõimalusi vee peal rentimaks kanuusid, paate ja vesijalgrattaid jne…

“Turistidega käib kaasas selline naljaks asi, et nad tahavad oma raha hirmsasti kellelegi ära anda- las nad teevad seda siis kohalike inimeste taskusse- teenuste eest, mida piirkonnas osutama hakatakse”

Seminari ajakava on üles ehitatud juba olnult- tänaste võimaluste kirjeldamisele ja sealt edasi tulevikku. See veel ajas täieneb, sest osade planeeritud esinejatega läbirääkimised alles käivad.

Ootame ligi 100 seminarikülalist- kohale saavad tulema kõik piirkonna suuremad ja väiksemad tegijad ja fännid! Tule ka Sina nende sekka!  Seminari toimumist on osaliselt toetanud Leader programm.

Loodame, et Maidlas näeme! :)

Jaga seda postitust:

Oleks justkui tiivad saanud! Siin paar päeva tagasi kirjutasin ma Mind Mappingust ja eesootavast seminarist, mida olin palutud läbi viima. Avaldasin postituse lõpus ärevust, et huvitav, kuidas mul sellega läheb…

Nüüd siis eilne päev kenasti möödas, seminar sujus kenasti, sain selle läbiviimisega omaarust kenasti hakkama hoolimata sellest, et minu arvuti keeldus koostööst Saka Mõisa dataga.

Veel suurem heameel tabas mind aga kodus, kui sain projektijuhilt Virje Härmilt tagasisidet, mille avaldamiseks ma talt ka luba küsisin. See kõlas nii:

Tere. Minu naised on väga rahul ja põnevil tänasest päevast. Ainult kiitus  sulle vahva ja õpetliku päeva eest. FB s suhtlesime ja nende jaoks oli see uus kogemus, mida töötukassa koolitused ega ka nõustamine pole kunagi andnud. Suured tänud meie kõigi poolt. Virje

Seega, olin nende jaoks ületanud ootusi. Seega, olin ületanud enda ootusi. Seega, olin pakkunud tõesti midagi enamat, kui eelnevad koolitused ja isegi nõustamine. Tihtipeale me ju ei tea, mida mingites loengusarjades varasemalt on läbitud ja mis muljeid see on jätnud. Me iial ei tea, kuhu kohta sellel skaalal me asetume- ja see ei sõltu meist. Sest ka skaalasid on erinevaid.

Sõnajõud- ma olen alati öelnud, et olge ettevaatlikud- sõnal ja ka mõttel on suur jõud. Halbadel sõnadel halba sünnitada, headel rõõmu. Seega kiitke oma lapsi ja lähedasi, kolleege, alluvaid ja miks mitte ka ülemusi! Juurige välja nagu suusoojaks sajatamine ja usun, et peagi hakkab teil varasemast paremini minema (uskuge teie ka).

PS. Selle pildi sinna oma postituse päisesse laenasin ma Mikk Sarve raamatukaanelt Sõna Jõud. Tutvudes katkega raamatust, tekkis huvi seda lugeda- vaata Sina ka SIIT!

PS. PS. Lehvitan siinkohal ka Elmo Puidetile, tänu kellele sain selle mudeliga üldse tuttavaks ja muidugi Anu Needole, kes kutsus mind INNOVE projektis osalema :)

Tänane  jutt  on mõttekaardist, ehk Mind Mappingust. Olen ise Mind Mappingut varasemalt alateadlikult kasutanud- harjumus näiteks telefonikõne ajal sirgeldada ja märksõnu üles märkida on midagi sarnast. Pärast jube hea detailideni meeles hoida, millest oli jutt.

Alles mõni aeg tagasi sain teada, et sarnast sirgeldamist nimetatakse mudeliks, millel nimi, põhimõtted ja ajalugu. Peale seda parandasin oma “sirgeldamise” tehnikat ja kasutasin mõttekaarti erinevate ideede genereerimisel.

Kuna ülehomme, 16. jaanuaril, ootab mind ees INNOVE poolt rahastatud ja Kiviõli linna poolt tellitud loeng “Ettevõtlikud lapsevanemad”- piirkonna (lisaks Kiviõlile ka Sonda ja Lüganuse) väikelastega vanemate toetamine töö leidmisel; siis leidsin, et üks ajurünnak äriideede genereerimiseks võiks just olla kohaliku ettevõtlusmaastiku suhtes vajaduste/ ootuste ja iseenese võimaluste/ kogemuste vastandamine, mis peaks viima lahenduste/toote-teenuse välja pakkumiseni. Eks näe, kuidas mul/ meil läheb :)

Kopeerisin järgnevad lõigud allpool antud lingil, mis viib Mind Map tehnikat tutvustavale lehele, ehk tekib suurem huvi seda lehte avada ja vaadata, mis värk on!

Kas oled kunagi vaevelnud sõnavõtu koostamise kallal?
Kas oled igavlenud koosolekutel?
Kas oled tundnud hirmu eelseisva eksami ees?
Kas oled mõelnud, et tahaksid olla säravam, andekam, parem…?
Kui JAH, siis see seminar on Sinu jaoks!

Loe rohkemat SIIT!

Mind Mapping on väga populaarne tehnika mõtlemise ja mälu arendamiseks, oma mõtete süstematiseerimiseks, loogiliseks ja arusaadavaks esitamiseks. Teooria autor Tony Buzan väidab, et kasutades sõnu, sümboleid, järgnevusi, loetelu, lineaarset esitlust, analüüsi, assotsiatsioone, visuaalset rütmi, numbreid, kujundeid, mõõtmeid jm., suudab inimese mälu vastu võtta ja talletada mitmeid kordi rohkem informatsiooni, arendada inimese loomingulisi andeid.

Teooria aluseks on Mind Map® – mõtete kaardistamine.

Seminaril käsitleme Mind Mapi kasutamist koosolekute läbiviimisel, ettekannete/ sõnavõttude pidamisel, juhtimises ja muudes igapäeva-situatsioonides. Vaatame Mind Map´idele soovituslikke nõudeid ja visuaalsete nippide kasutamist. Seminar on interaktiivne, hõlmab harjutusi ja grupitööd.

Mõnusat kasutamist! :)

Olen varunud terve kotitäie kive. Toila rannast. Selliseid ilusaid väikeseid ja siledaid. Kujutan ette, et lausa lust võiks nende peale olla akrüülvärvidega joonistada.

Üksõhtu tegime ka pisukest tootearendust- joonistasime paberile hulga igatpidi lapergusi ringe ja seejärel hakkasime sinna sisse disainima erinevaid pilte. Võib öelda, et väga naljakas protsess oli ja seda põnevam tulemus sai :)

Aga kes ütleb mulle, millal ma selle aja leian ja need kaunid kivid sealt kotist värvide ja eskiisidega tuttavaks teen? Pean vist endale hakkama hommikusteks ärkamisteks äratuskella hakkama panema…

Soovime südamest imelist aastavahetust ja põnevat uut aastat- ikka täis armastust!

2013. aasta oli mitmeski mõttes tähenduslik. Nii minu enda- kui ka minu ettevõtte jaoks. Endast olen ma juba rääkinud, kuid ettevõtte kohta on veel mõnigi jutt rääkimata.

Olnud aasta oli Terturi jaoks finantsiliselt edukas ja see on lubanud ettevõtte bilanssi soetada kauni kinnistu Lüganuse alevikus jõe kaldal, tulevase õuega päikese poole.

Mis sinna tuleb? Sinna tuleb meie puhkemaja! Hakkame Lüganuse piirkonnas turismi arendama. Mõni aasta läheb veel aega, enne kui saame esimesi kliente vastu võtma hakata ja senimaani peab väga palju tööd tegema.

Seega, on meil 2014. aasta igasugu plaanide pidamise aasta- äriplaanide, asendiplaanide, majaplaanide, projektikirjutamiste jne…

Soovige meile edu!

Terje ja Jaanus

Akna taga vihma sajab,
jõulutundest puudu jääb.
Selleks on ju lund meil vaja,
siis on jõulud hüvad- hääd.

Jõulutundeks vaja veidi
unustada kelgud, suusk.
Hoopis jänkud, Jaanu veinid,
Martiniga toodud kuusk!

Laual laste piparkoogid,
ahjust lõhna tuleb pea.
Nõnda tunne majja toodi-
soovime teil jõulu head!

Armsad sõbrad, täna on jõuluõhtu- söögid on söödud, kingid lunastatud. Igaüks pusib oma asjadega- lapsed uudistavad oma kinke, meie diivanil koos Ivo Linnaga (kes ETV pealt taustaks laulab). Täielik jõuluõhtuidüll :)

Päeval sadas jõuluvihm vastu akent sellise hooga, et viimanegi jõulutunne tahtis uksest välja joosta. Sepitsesin siis laste lõunaune aja vaiksel momendil ühe kohmaka luuletuse, et kuidas see jõulutunne ikka tuleks ja jääks.

Ja ülla- ülla, oli abiks: nüüd on tunne olemas! Kauneid jõule kõigile :)

 

Täna oli Kiko ja Viko piirkonnal esimene ühine strateegia koostamise päev. Toimuma pidi see Kohtla- Nõmmel. Tegelikult käin ma Nõmmel üsna tihti- ilma selleta, et aleviku südamesse sisse peaks sõitma, külastan ma ju rohkem- või vähemregulaarselt oma ema, kes seal elab. Täna oli aga põhjust ema majast kaugemale sõita.

Minu sihtpunktiks oli klubi- just seal hakkasime oma kavalat strateegiat koostama. Tundsin juba kodus, et olen natuke ärevil taaskohtumise tõttu oma lapsepõlvega. Käisin ju 8 aastat Nõmme põhikoolis (millele eelnes veel nii mõnigi aasta Liblika lasteaias) ja kõik see kooliaegne pealetunniaeg sai veedetud just klubis: oli tegu siis tantsuringi-, lauluansambli-, näiteringi- või käsitööringiga; neist kõigist võtsin ma osa. Usun, et midagi võis seal isegi veel olla.

Koolimajas olen ma aastate jooksul ikka käinud, omaarust pole ma puudunud üheltki vilistlaste peolt.  Seega tabasin end mõttelt, et tänane klubikülastus tuleb taas peale 30 aastast pausi- seda pole ju vähe. Mõlgutasin endamisi ka mõtet, et huvitav- kas minu lapsepõlve klubile iseloomulik lõhn on alles? Lootsin väga, et oleks…

Oma suureks kurvastuseks lõhna küll alles ei olnud, kuid nagu kompensatsiooniks olid siinsamas käeulatuses kõik need tuttavad garderoobinagid (panin oma jope nagisse nr. 50), punased trepikäsipuud, kust sai lapsena tuhandeid kordi tagumiku peal alla sõidetud (kuidas me küll ei kartnud? täna poleks ma seda iialgi julgenud), II korruse sammassaal ja parkett. Samas käeulatuses oli suure saali uks, mõtlesin, kas on see ka lahti? Oli!

Punased tooliderivid olid kenades vaikivates ridades- ausalt, ma ei mäleta, kas tegemist võis olla sama tekstiiliga aastate tagant, kuid toolide seljatugedel istekohanumbreid vaadates, aitas mu nägemismälu meelde tuletada, et vähemalt need numbrid on samad. Toolidest hoopis rohkem köitis mind lava ja lavatagune. Olin ju püüne peal sagedasem külaline, kui saalis.

Astusin mulle võõrast trepist üles. Kahe rutaka sammuga oli lava keskel ja vaatasin kujuteldavasse publikusse (kuidas see lava nii väike tundub?). Meelde tulid kõik need tantsud ja laulmised, näidendid ja osatäitmised, (kõrghetk oli Väikeses Nõias Rumpumpeli roll :)) ning olles oktoobrilaps ja pioneer- kõik need poliitnäidendid (… ja sõjakatastroofile vastu seista!). Meelde tulid ka meie, laste, omavahelised mängud klubi ruumes- saali otsas toolide taga, III korrusel rekvisiitide laos jne…

Astusin paar sammu tagasi, lava sügavusse, märkasin kulisside vahel traatvõrgul kõiki neid tuttavaid köisi ja raskusi rippumas. Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse- ja siis see tuli- see lõhn, minu klubi lõhn! Segu parketivahast, tolmust, mälestustest ja kes teab, millest veel! Ninas hakkas kipitama…

Suured tänud, Urve Kilk, Erika Kõllo ja Sirje Noormets, nende suurepäraste mälestuste eest! Sain täna ka sellest aru, et lisaks oma esimestele õpetajatele- Lehti Saaristele, Laine Toomsalule, Eha Saaristele ning Ester Haljastele (esimesed 2 neist juba manalateel ning teised soliidses vanuses tegutsemistahet ja -lusti täis), ka teie olite osa minu õnnelikust lapsepõlvest!

Igal juhul peaks sellesse Leader tegevusgruppide strateegiasse kirja panema, et seesugused suursugused, oma õnnelike lugudega majad peaks saama taas nsama tegevus- ja lasterohketeks, nagu nad minu ajal ning enne seda (ja arvatavasti ka mõni aeg peale seda) olid!

Kohtla- Nõmme Klubi väärib enamat!

Täna ma kirjutan jänestest. Sellistest kohalikest ja suhteliselt harilikest, kui poleks aga paari punast AGA: suuski ja salli. Tohohh- millega tegu? Te ei tea?

No tere, palun saage tuttavaks- need siin on harilikud tuhamäe jänesed. Tuhamäe omad seetõttu, et nad on valmistatud just Kiviõli Tuhamäe Hosteli jaoks. Lähevad sinna suveniiriletti kenasti kliente rõõmustama.

Tegelikult võivad nad olla ükskõik, millisest Ida- Virumaa kohast- näiteks harilikud Toila jänesed või harilikud Avinurme jänesed. Üks, mis on selge, on see, et nad on ainult talvised jänesed.

Suusad ja sall on komplektis, mis komplektis. Võib- olla on lugejal ka huvitav teada, et siin on 10% ulatuses tegu ka taaskasutusega. Mis see võib olla? Hetkel veel ei ütle. Mul on sellega seoses üks mõte. Aga sellest mõnikord hiljem :)

25. oktoobril jäi ajalukku minu perenimi- Bürkland, mida olin uhkelt tervelt 17 aastat kandnud, ja mille all on tuntud mind minu elu kõige aktiivsemal perioodil. On päris palju inimesi, kes on isegi öelnud, et Bürkland oli nagu minu brändinimi. Ega ma ise ole seda kunagi tajunud, kuid- kusjuures tõepoolest, kohtasin eelmisel talvel Kiviõli mäel üht turismitegelast. Nägime vastastikku esimest korda ning tutvustasime end teineteisele. Kuuldes aga minu nime, ütles ta, et kas Sina oledki see Ida- Virumaa turismi Bürkland? :)

Oma nö. ülekantud tähenduses brändist hakkasin ma tegelikult taganema juba paar aastat tagasi- ajal, mil otsustasin palgatöö sinnapaika jätta ning ise ettevõtlusega tegelema hakata. Olin jõudnud äratundmisele, et mul pole tingimata vaja olla ametis direktorina või juhtida mõnd muud valdkonda. Julgesin vastu võtta väljakutse, et ettevõtjana saan sarnast teenust pakkuda projektipõhiselt, et minu tulevikutöödel saavad olema kindlad algused ja lõpud. Teadsin ka samas, et ette võib tulla kuid, kus ma sentigi ei teeni. Minu jaoks oli aga tähtsaks saanud aeg iseendale ja vabadus ning ma olin nõus sellega riskima.

Lisaks sellele jõudsin ma eelmisel talvel Kiviõlis väga huvitavale teadmisele – kõige enam meeldis mulle seal selle käivitustöö juures just ülla- ülla: putkast mäepiletite müümine! See lihtne töö pakkus mulle selgelt rohkem rõõmu, kui ma oskasin oodata. Andis eelmises lõigus kirjeldatud tunnetusele ka tõestuse selle kohta, et pole vaja olla direktor, et end läbi selle identifitseerida- ma olin väga uhke ja rõõmus kassapidaja! Ju ma tänaseks tean, kes ja mis ma olen ning see ongi põhiline.

Palun arvestada, et ma ei oota lugejate 100%-list nõustumist minu valikutega- see on üks võimalikest ja sobib ideaalselt mulle. Igaühe jaoks on oma tõde.

Tasapisi olen loobumas ka vabatahtlikult võetud ühiskondlikest kohustustest, või asenduvad need nüüd uutega- aja ja ruumi nihkumise tõttu senistest erinevatega.

Lisaks olen uuesti üles leidnud ka oma endised hobid- väga vähesed teavad, et minu esimene õpitud amet on meeste- ja laste ülerõivaste rätsep. Omal ajal sai ise õmmelda kõik riided- kergetest suverõivastest kuni keerukamate viigipükste, jopede ja kombinesoonideni välja. Vahelduseks kudusin, heegeldasin, joonistasin, tantsisin, laulsin ja lugesin. Kiiretel aegadel lootsin salamisi, et ehk kord tuleb see aeg, kus ma taaskord saan oma hobidega tegeleda. Nüüd aga ongi õmblusmasin meie köögilaual üha tihemini ning heegelnõel või vardad välguvad talvisel perioodil ikka päris väledalt. Nagu sellest veel vähe oleks, siis kuu aega tagasi ostsin kudumismasina- tänu sellele aparaadile seisab mul hetkel diivaninurgas terve parv jäneseid. Kuid sellest mõnes järgmises postituses ;)

Nimest loobumise juurde tagasi pöördudes- nagu näete, ei ole sellest endisest Terjest pooltki alles jäänud- prioriteedid on muutunud, rütm on aeglane, reguleerin ise oma koormust ja tahan palju aega kodus veeta- oma hobide ja toimetamiste keskel, olles lihtsalt hea naine oma mehele. Märkasime vastastikku, et naerame rohkem kui varem, teeme lapsikusi ja tunneme end selle juures õnnelikena- eks meie selline meeleline seisund oli südamelähedane ka minu elukaaslasele, kes peale 6 aastat koos minemist ja arenemist leidis, et just sellise naisega soovib ta oma elu jagada. Ja ma tõesti ei pidanud abieluettepanekule vastuväiteid otsima hakkama :)

Ja jälle nime juurde- ka minu tulevasele mehele tuli see suure üllatusena, et ma võtan tema nime: “Loobud oma ilusast nimest?! Sa ei pea seda minu pärast tegema”.
“Ma ei teegi seda Sinu pärast- teen seda enda pärast,” naeratasin ma tasa ja andsin juba täidetud avalduse perekonnaseisuametnikule…

Saagem palun uuesti tuttavaks: Terje Rattur.

 

 

Kui te olete ehk mõnikord mõelnud, et miks Ida- Virumaa on veidi teistmoodi ülejäänud Eestimaast, siis põhjus on siin- põlevkivi ehk pruun kuld.

Ma soovitan tõesti varuda pool tunnikest ja vaadata seda videot “Tuhamäe lugu”, sest seal on ülevaatlikult napi 30 minuti sisse kätketud 90 aastat põlevkivi kaevandamist Kiviõlis ja paralleelselt kajastatud tervet Ida- Virumaad mõjutanud olud.

Oma baka- aja esimese kursusetöö (2004) kirjutasin sellisel teemal: Töötuse eripära Ida- Virumaa moodi (sõnastust täpselt ei mäleta). Esialgu õppejõud ei saanud aru, et miks siis töötus Ida- Virus teistmoodi on. Aga on. Põlevkivitööstuse tõttu- see kõik on ka selles videos kenasti välja toodud. Kaevanduste avamisi ja sulgemisi on ikka saatnud inimeste massiline liikumine piirkonda või piirkonnast ära.

Täna on aga nii, et põlevkivipärand hakkab tasapisi inimesi piirkonda tagasi tooma. Eristab taaskord Ida- Virumaad muust Eestist ning nüüd juba hoopis põnevamas, positiivsemas ja kohalikele hulga võimalusi pakkuvas võtmes.

Ega seda praegu veel paljud ei usu- Kiviõli Seikluskeskus on esimene “pääsuke”, millel esimene täisteenuseid pakkuv hooaeg alles ees. Pikk tee on veel minna, aga rada on olemas!

Arvatavasti on kõigi nende võimaluste kohalejõudmine just kohalikele elanikele kõige keerulisem- seda juhul, kui nad ise ei ektreemitse mäenõlvadel suuskadel või lumelaual; ja ei hooli ka suuremat mootorsõidukite või kanuuga mööda vett libiseda. Selleks on mu ettevõttel plaanis teha kevadel üks põnev SEMINAR…

Võta see pool tundi ja vaata klippi! Tegelikult ka!

PS. Kui paljud teist on üldse näinud seda kivi? Käes hoidnud, süüdata proovinud? Kui mõni aasta tagasi seda ka oma kohalike sõprade käest küsisin, siis eriti ka nemad mitte- rääkimata siis kaugema kandi rahvast. Sel põhjusel sai toodetud põlevkivihoidis, mis nüüd saadaval suveniirina. Vaata lisainfot ja tellimisvõimalusi SIIT!