Öeldakse, et unistused viivad edasi. Suuremad unistused kaugemale, väiksemad unistused lähemale. Kindlasti ei tohiks unistamist endale keelata, arvamusega, et ah, mis ma siin ikka unistan, niikuinii ei täitu. Minu enda väikesed unistused (ja just suveajaks), on juba mitu aastat olnud sellised armsad:
- telkimine,
- lõkke ääres pool ööd istumine,
- päikesetõusu nägemine.
Ja seda kõike koos oma kalli abikaasa (sõprade) seltskonnas.
Eelmised suved kuidagi ei pakkunud mulle neid võimalusi, või õigemini (olgem enda vastu siiski ausad), ei andnud ma ise suvele võimalust oma isiklike unistuste realiseerumisele kaasa aidata.
Nüüd aga ühe nädalavahetusega 2 unistust hoobiga kogetud- sai sõprade juures peale „Üks pealuu Connemaras” suveteatritükki Lääne- Virumaal (loe: suuremas osas vanade klassikaaslastega) poole ööni lõkke ääres istutud ja järgmisel ööl Tartu lähistel Külitsel romantiliselt teiste sõprade juures telkida.
Päikesetõusu tasub Eestis vast ainult põhjarannikul vaadelda- peaaegu oleksime sealt Rakvere lähiste lõkkeõhtult tagasisõites Saka Meretorni sisse põiganud, kuid kell pool neli öösel näitas autokraadiklaas vaid 12 kraadi sooja. Me lihtsalt ei raatsinud end külmetama minna.
Samas tunnen, et nüüd, kui kaks mu unistustest on nii lihtsalt täitunud, oleme plaani võtnud veel juulikuus käia päikesetõusu tervitamas. Piece of Cake!
Mis on Sinu suveunistused?
