Olen siin viimasel ajal tänuteemaga nii mitmelgi rakursil kokku puutunud. Sest kui su teele satuvad inimesed, kes teevad pidevalt rohkem kui nad peaksid, siis seda peab peab märkama.
Olen otsustanud teha ühe tänuringi, teen midagi oma kätega ja viin tänutäheks neile inimestele. Mõtlesin, et ma peaksin siiski lahti kirjutama, keda ma olen otsustanud ja mille eest tänada- need on armsad lihtsad inimesed, kes teevad oma igapäevatööd rõõmu ja lahkusega ja need tegelikult on need vastutulekud ka väikesed, kuid mulle väga tähtsad:
– näiteks Jõhvi Selveri infolauas on väga vastutulelikud neiud. Olen neid kasutanud nö. paki edasiandmise kohana. Nad on alati erinevate inimeste käest mulle mõeldud paki võtnud hoida, kuigi nad ei peaks seda üldse tegema.
– näiteks Jõhvi kontserdimaja kassades on väga lahked kassiirid, nad broneerivad mulle pileteid ja saan nende eest tasuda alles kontserdile saabudes. Kinno minnes teavad nad, et millised on meie lemmikkohad.
Sellised lihtsad, aga armsad asjad…
Samuti sattusin siin mõni aeg tagasi suhtlema ühe väega inimesega, kes ütles, et tänul ja tänamisel on suur jõud ja et tänu loob uut ning puhast energiat! Ja head energiat pole kunagi liiga palju.
Siis sattusin ma nägema Peterburi hotellis üht telesaadet veest. Hea infotalletajana on vesi vastuvõtlik meie mõtetele ja sõnadele, millega loome maailma enda ümber. Kui sisendada klaasile veele sõnu- nagu armastus ning tänu, siis selle veekristallid on väga kaunid ja korrapärased. Kui aga riielda vett ja vihata, siis veekristall on ebakorrapärane ja kole.
Mõtlesin siis omasoodu edasi, et inimorganism koosneb ju 70% ulatuses veest. Seega need, kes kuulevad häid sõnu, tunnevad armastust ja saavad tänu, on ka ise head, armastavad ning tänulikud. Kohutav on aga selle teooria järgi mõelda inimestest, kelle osaks on vihkamine, kättemaks, kahtlustamine, et millised nad ise seesmiselt on. Katkised ja koledad.
Selliseid mõtteid siis tänasel pühapäevasel õhtul.
