25. oktoobril jäi ajalukku minu perenimi- Bürkland, mida olin uhkelt tervelt 17 aastat kandnud, ja mille all on tuntud mind minu elu kõige aktiivsemal perioodil. On päris palju inimesi, kes on isegi öelnud, et Bürkland oli nagu minu brändinimi. Ega ma ise ole seda kunagi tajunud, kuid- kusjuures tõepoolest, kohtasin eelmisel talvel Kiviõli mäel üht turismitegelast. Nägime vastastikku esimest korda ning tutvustasime end teineteisele. Kuuldes aga minu nime, ütles ta, et kas Sina oledki see Ida- Virumaa turismi Bürkland? :)
Oma nö. ülekantud tähenduses brändist hakkasin ma tegelikult taganema juba paar aastat tagasi- ajal, mil otsustasin palgatöö sinnapaika jätta ning ise ettevõtlusega tegelema hakata. Olin jõudnud äratundmisele, et mul pole tingimata vaja olla ametis direktorina või juhtida mõnd muud valdkonda. Julgesin vastu võtta väljakutse, et ettevõtjana saan sarnast teenust pakkuda projektipõhiselt, et minu tulevikutöödel saavad olema kindlad algused ja lõpud. Teadsin ka samas, et ette võib tulla kuid, kus ma sentigi ei teeni. Minu jaoks oli aga tähtsaks saanud aeg iseendale ja vabadus ning ma olin nõus sellega riskima.
Lisaks sellele jõudsin ma eelmisel talvel Kiviõlis väga huvitavale teadmisele – kõige enam meeldis mulle seal selle käivitustöö juures just ülla- ülla: putkast mäepiletite müümine! See lihtne töö pakkus mulle selgelt rohkem rõõmu, kui ma oskasin oodata. Andis eelmises lõigus kirjeldatud tunnetusele ka tõestuse selle kohta, et pole vaja olla direktor, et end läbi selle identifitseerida- ma olin väga uhke ja rõõmus kassapidaja! Ju ma tänaseks tean, kes ja mis ma olen ning see ongi põhiline.
Palun arvestada, et ma ei oota lugejate 100%-list nõustumist minu valikutega- see on üks võimalikest ja sobib ideaalselt mulle. Igaühe jaoks on oma tõde.
Tasapisi olen loobumas ka vabatahtlikult võetud ühiskondlikest kohustustest, või asenduvad need nüüd uutega- aja ja ruumi nihkumise tõttu senistest erinevatega.
Lisaks olen uuesti üles leidnud ka oma endised hobid- väga vähesed teavad, et minu esimene õpitud amet on meeste- ja laste ülerõivaste rätsep. Omal ajal sai ise õmmelda kõik riided- kergetest suverõivastest kuni keerukamate viigipükste, jopede ja kombinesoonideni välja. Vahelduseks kudusin, heegeldasin, joonistasin, tantsisin, laulsin ja lugesin. Kiiretel aegadel lootsin salamisi, et ehk kord tuleb see aeg, kus ma taaskord saan oma hobidega tegeleda. Nüüd aga ongi õmblusmasin meie köögilaual üha tihemini ning heegelnõel või vardad välguvad talvisel perioodil ikka päris väledalt. Nagu sellest veel vähe oleks, siis kuu aega tagasi ostsin kudumismasina- tänu sellele aparaadile seisab mul hetkel diivaninurgas terve parv jäneseid. Kuid sellest mõnes järgmises postituses ;)
Nimest loobumise juurde tagasi pöördudes- nagu näete, ei ole sellest endisest Terjest pooltki alles jäänud- prioriteedid on muutunud, rütm on aeglane, reguleerin ise oma koormust ja tahan palju aega kodus veeta- oma hobide ja toimetamiste keskel, olles lihtsalt hea naine oma mehele. Märkasime vastastikku, et naerame rohkem kui varem, teeme lapsikusi ja tunneme end selle juures õnnelikena- eks meie selline meeleline seisund oli südamelähedane ka minu elukaaslasele, kes peale 6 aastat koos minemist ja arenemist leidis, et just sellise naisega soovib ta oma elu jagada. Ja ma tõesti ei pidanud abieluettepanekule vastuväiteid otsima hakkama :)
Ja jälle nime juurde- ka minu tulevasele mehele tuli see suure üllatusena, et ma võtan tema nime: “Loobud oma ilusast nimest?! Sa ei pea seda minu pärast tegema”.
“Ma ei teegi seda Sinu pärast- teen seda enda pärast,” naeratasin ma tasa ja andsin juba täidetud avalduse perekonnaseisuametnikule…
Saagem palun uuesti tuttavaks: Terje Rattur.
