Täna oli Kiko ja Viko piirkonnal esimene ühine strateegia koostamise päev. Toimuma pidi see Kohtla- Nõmmel. Tegelikult käin ma Nõmmel üsna tihti- ilma selleta, et aleviku südamesse sisse peaks sõitma, külastan ma ju rohkem- või vähemregulaarselt oma ema, kes seal elab. Täna oli aga põhjust ema majast kaugemale sõita.
Minu sihtpunktiks oli klubi- just seal hakkasime oma kavalat strateegiat koostama. Tundsin juba kodus, et olen natuke ärevil taaskohtumise tõttu oma lapsepõlvega. Käisin ju 8 aastat Nõmme põhikoolis (millele eelnes veel nii mõnigi aasta Liblika lasteaias) ja kõik see kooliaegne pealetunniaeg sai veedetud just klubis: oli tegu siis tantsuringi-, lauluansambli-, näiteringi- või käsitööringiga; neist kõigist võtsin ma osa. Usun, et midagi võis seal isegi veel olla.
Koolimajas olen ma aastate jooksul ikka käinud, omaarust pole ma puudunud üheltki vilistlaste peolt. Seega tabasin end mõttelt, et tänane klubikülastus tuleb taas peale 30 aastast pausi- seda pole ju vähe. Mõlgutasin endamisi ka mõtet, et huvitav- kas minu lapsepõlve klubile iseloomulik lõhn on alles? Lootsin väga, et oleks…
Oma suureks kurvastuseks lõhna küll alles ei olnud, kuid nagu kompensatsiooniks olid siinsamas käeulatuses kõik need tuttavad garderoobinagid (panin oma jope nagisse nr. 50), punased trepikäsipuud, kust sai lapsena tuhandeid kordi tagumiku peal alla sõidetud (kuidas me küll ei kartnud? täna poleks ma seda iialgi julgenud), II korruse sammassaal ja parkett. Samas käeulatuses oli suure saali uks, mõtlesin, kas on see ka lahti? Oli!
Punased tooliderivid olid kenades vaikivates ridades- ausalt, ma ei mäleta, kas tegemist võis olla sama tekstiiliga aastate tagant, kuid toolide seljatugedel istekohanumbreid vaadates, aitas mu nägemismälu meelde tuletada, et vähemalt need numbrid on samad. Toolidest hoopis rohkem köitis mind lava ja lavatagune. Olin ju püüne peal sagedasem külaline, kui saalis.
Astusin mulle võõrast trepist üles. Kahe rutaka sammuga oli lava keskel ja vaatasin kujuteldavasse publikusse (kuidas see lava nii väike tundub?). Meelde tulid kõik need tantsud ja laulmised, näidendid ja osatäitmised, (kõrghetk oli Väikeses Nõias Rumpumpeli roll :)) ning olles oktoobrilaps ja pioneer- kõik need poliitnäidendid (… ja sõjakatastroofile vastu seista!). Meelde tulid ka meie, laste, omavahelised mängud klubi ruumes- saali otsas toolide taga, III korrusel rekvisiitide laos jne…
Astusin paar sammu tagasi, lava sügavusse, märkasin kulisside vahel traatvõrgul kõiki neid tuttavaid köisi ja raskusi rippumas. Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse- ja siis see tuli- see lõhn, minu klubi lõhn! Segu parketivahast, tolmust, mälestustest ja kes teab, millest veel! Ninas hakkas kipitama…
Suured tänud, Urve Kilk, Erika Kõllo ja Sirje Noormets, nende suurepäraste mälestuste eest! Sain täna ka sellest aru, et lisaks oma esimestele õpetajatele- Lehti Saaristele, Laine Toomsalule, Eha Saaristele ning Ester Haljastele (esimesed 2 neist juba manalateel ning teised soliidses vanuses tegutsemistahet ja -lusti täis), ka teie olite osa minu õnnelikust lapsepõlvest!
Igal juhul peaks sellesse Leader tegevusgruppide strateegiasse kirja panema, et seesugused suursugused, oma õnnelike lugudega majad peaks saama taas nsama tegevus- ja lasterohketeks, nagu nad minu ajal ning enne seda (ja arvatavasti ka mõni aeg peale seda) olid!
Kohtla- Nõmme Klubi väärib enamat!
