Selja taha on saamas pikk töö
jõuotsimise periood. Kuulutus aegus küll 25. oktoobril ja viimased vestlused olid veel sellel teispäeval ning kolmapäeval, kuid viimased CV-d laekusid veel tänagi… Usun, et neid võib tulla vel edaspidigi.
Igaljuhul arvasin, et nüüdseks saab selja taha jätta selle pika perioodi täis vestluseid, vaagimisi, valikuid ja vangerdamisi. Olen ka täiesti arvestanud mõttega, et nii suure valimi juures nagu seda on ligi 100 inimest, jäi meil äkki tõepoolest märkamata mõni potentsiaalne kandidaat, keda me ei värvanud. Juba ette palun vabandust…
Kui mul enne vestlusi oli meilboksis 3 kausta: tugev, keskmine, nõrk; siis peale vestlusi ja otsustamisi on mul neid 2 lisaks: arhiiv ja vastatud. Arhiivi läksid need, kelles märkasime potentsiaali, kuid kes siiski jäid alla valimiskünnise; vastatutesse liigutasin aga kõik need, kellele sai mittekvalifitseerumise tõttu sellekohane teade saata. Kardan aga hirmsasti, et ka sealt jäi keegi välja, kes ootab kodus nüüd meie vastust, mida ei tule…
Väga palju räägitakse töölekandideerijatele mittevastamisest. Ning selle rängast mõjust tööotsijatele. Keegi pole aga kunagi rääkinud kontekstis: intervjueerijad ja valikute tegemise/ äraütlemise psühholoogiline mõju. Igaljuhul on see olemas. Raske ja rõhuv.
Aga, jah, meie läheme ju homme tööle… :/
