Igal juhul mina arvan, et on olemas ka käekirjageen. Miks muidu on nii, et üks teeb kribukirja ja teine ainult suuri rõngaid? Ajapikku saab lapse püüdlikust käekirjast kas lohakas, elegantne või siis lausa loetamatu käekiri, ilma aga oma lapsepõlvest pärit käekirja “käekirja” minetamata.
Üksõhtu sai plaadiriiulist huupi valida üks ilma ümbriseta plaat- juba esimestest taktidest sai aru, et tegu on Nirvanaga. Une pealt tunneme ära ju nii U2 kui ka Smilersi. Miks saadab ühte muusikut läbi terve loometee äratuntav käekiri? Läbi minoorsete ja mažoorsete toonide, läbi rocki ja ballaadi- ikka see sama käekiri.
Samal õhtul sai seal köögilaua taga ka paberile visandatud mõningaid mõtteid. Ma polnud juba ammu joonistanud- kuid joonistus, mis sündis, oli ikka sama, mis 10, 20, või isegi 30 aastat tagasi. Mäletan oma lapsepõlvesõbranna (Ivile tervitused) joonistmiskäekirja, tahtsin hirmsasti tema moodi joonistada, kuid kuidas ma ka ei püüdnud, välja tuli ikka minu moodi. Oma käekirjast ei saa lahti.
Inimese iseloom sisaldab ka käekirja. Või oli see vastupidi? :) Tegelikult peaksime me ju õppima oma senistest elumustritest, mis mingi intervalli tagant ikka ja jälle korduma kipuvad- nii et tekib taaskord käekiri. Elukäekiri. Ka siin on võimalus, et kuhu kanti see areneb? Kas muutub peale elukooli lohakaks, elegantseks või jääb siis teistele lausa loetamatuks?
Milline oli koolilõpul Sinu käekiri ja milline on ta nüüd? Paberil, muusikas, joonistustes, suhetes, sõpruses, jne…
Väike lugemine käekirjade kohta SIIN.
