Tänust

Tanan SindOlen siin viimasel ajal tänuteemaga nii mitmelgi rakursil kokku puutunud. Sest kui su teele satuvad inimesed, kes teevad pidevalt rohkem kui nad peaksid, siis seda peab peab märkama.

Olen otsustanud teha ühe tänuringi, teen midagi oma kätega ja viin tänutäheks neile inimestele. Mõtlesin, et ma peaksin siiski lahti kirjutama, keda ma olen otsustanud ja mille eest tänada- need on armsad lihtsad inimesed, kes teevad oma igapäevatööd rõõmu ja lahkusega ja need tegelikult on need vastutulekud ka väikesed, kuid mulle väga tähtsad:

– näiteks Jõhvi Selveri infolauas on väga vastutulelikud neiud. Olen neid kasutanud nö. paki edasiandmise kohana. Nad on alati erinevate inimeste käest mulle mõeldud paki võtnud hoida, kuigi nad ei peaks seda üldse tegema.

– näiteks Jõhvi kontserdimaja kassades on väga lahked kassiirid, nad broneerivad mulle pileteid ja saan nende eest tasuda alles kontserdile saabudes. Kinno minnes teavad nad, et millised on meie lemmikkohad.

Sellised lihtsad, aga armsad asjad…

Samuti sattusin siin mõni aeg tagasi suhtlema ühe väega inimesega, kes ütles, et tänul ja tänamisel on suur jõud ja et tänu loob uut ning puhast energiat! Ja head energiat pole kunagi liiga palju.

Siis sattusin ma nägema Peterburi hotellis üht telesaadet veest. Hea infotalletajana on vesi vastuvõtlik meie mõtetele ja sõnadele, millega loome maailma enda ümber. Kui sisendada klaasile veele sõnu- nagu armastus ning tänu, siis selle veekristallid on väga kaunid ja korrapärased. Kui aga riielda vett ja vihata, siis veekristall on ebakorrapärane ja kole.

veekristallMõtlesin siis omasoodu edasi, et inimorganism koosneb ju 70% ulatuses veest. Seega need, kes kuulevad häid sõnu, tunnevad armastust ja saavad tänu, on ka ise head, armastavad ning tänulikud. Kohutav on aga selle teooria järgi mõelda inimestest, kelle osaks on vihkamine, kättemaks, kahtlustamine, et millised nad ise seesmiselt on. Katkised ja koledad.

Selliseid mõtteid siis tänasel pühapäevasel õhtul.

 

facebookfacebook

Pihlakatest

pihlakasEile Lüganuselt tagasi sõites märkasin ma esimest punaste marjadega pihlapuud ja tajusin, et pilved võtavad juba nii mõnigi aeg taevas erilisi sügisesi poose… Traatidel pole enam ruumi ka ühe jalaga linnukese jaoks ning maja on ees murule langenud esimesed kollased lehed…

Täna hommikul voolas magamistoa avatud rõduuksest sisse sooja päikeselist õhku ja toas oli tunda sellist mõnusat sügise ja kõrbenud tolmu lõhna… Kusagil eemal mühiseb viljakuivati.

Selle aasta suvi on olnud lihtsalt imeline! Algas juba mais ja kestab siiani välja. Merevee temperatuur on põhjarannikul olnud aastate kõrgeim- alles eile võis mõõta Liimala rannas täiesti ujumiskõlbulikku vett. Virumaa Koostöökogu pidas seal Mereoja kämpingus oma järjekordset koosolekut- lauad ja toolid tõstsime õue päikese kätte- saime veel viimase päevituse näole ja päevitusrandid kätele.

Armastan sügist!

facebookfacebook

Aeglusest

eestlane_aeglaneSuvi on möödunud (kas tõesti ongi juba läbi?) mõnusas aeglases puhkusetempos- on saadud nii puhata kui ka mängida, nii käia kui ka niisama olla; vahepeal muidugi ka tööd teha, kuid suuresti tänu võimalusele tööaega ise valida, olen seljataha jätmas üht igavesti lahedat ja mõnusasti voolanud suveaega…

Ma poleks ehk osanudki sellest siin juttu teha, kui poleks sattunud peale EHRL (Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu) poolt koostatud imagoklipile– see on mõeldud siis välisturistidele Eestit tutvustama.

Miks see mind niimoodi köitis, on ehk see, et olen viimastel aastatel võtnud kiiruseid vähemaks, et elu ja olemist nautida. Muidugi on ka elu ise mul lubanud seda teha. Alles nüüd, 43-na saan ma aru, et: “Elu ON parim aeglaselt nautides…”. Rõõm on ka selles, et spontaansust on rohkem tulnud. Pikemad sõidud ja plaanid on saadud ikka aegsasti teha, kuid lähipäevade plaanid on hakanud tulema spontaanselt samal hommikul, ja pole enam seda varjatud etteheidet endale, et oleks pidanud ikka üht või teistpidi asjale lähenema, sest siis oleks ka tulemus/ kvaliteet/ kogemus parem tulnud.

Enam pole vaja igas asjas esimene ja osavam olla, mõnikord ei viitsigi tühistes igapäevaasjades ponnistada ja jätan meelega end viimaseks, autoga enam ei kihuta, ei loe lõpuni läbi ka kõiki leheartikleid- piisab pealkirjast jne…

Olen ehk kohale jõudnud? Ning nüüd on aega aeglaselt nautida kättevõidetud elu? Kui nii, siis peab enne tõotatud taevamannast elu siiski tormama ja tegema, võitlema ja võitma. Ainult nii on võimalik loorberile lebama (loe: nautima) jääda :)

facebookfacebook

Gluteenist

gluten-free-iconMinu lähikondsed teavad, et olen hoidunud pikka aega nisujahutoodetest. Tegelikult ka kõikidest teistest gluteeni sisaldavatest söögiainetest, mis sisaldavad otra, kaerahelbeid ja rukist. Patustan vaid Rehe vormi- ja põrandaleivaga, kus tootekirjelduses ei ole märgitud gluteeni (NB! Rehe koorikleib sisaldab aga gluteeni!). Vaadake oma leivakapid üle ja lugege erinevate leibade, sh. ka rukkileibade koostist- enamik sisaldavad esiteks nisujahu ja nagu sellest veel vähe oleks, siis  eraldi veel gluteeni. Osa on aga sellised, mis sisaldavad küll vaid 100% rukkijahu, kuid siiski gluteeni ka!

Kirjutan, et pikka aega, sest ma tõesti ei mäleta, mis hetkel ma enam ei libastunud mõne ahvatleva koogitüki või pannkoogiga. Aga minu teadlikku hoidumist gluteenist võib mõõta juba ligi kahe aastaga.

Ja kui algul tundub, et kui nisu ja teisi teravilju vältidagluteenivabad toidud, siis ei saagi midagi süüa, siis tuleb appi see Maire Vesingi kokaraamat: “Gluteenivabad toidud” (kliki raamatu pildile, sealt saad lingile, kust saab selle raamatu osta), mis on meie pere köögiriiulis juba üle poole aasta kindlasti.

Paljud siiski küsivad, et mis see gluteen siis mulle teeb? Esimene asi muidugi- ajab paksuks. Ajab nagu saiataigna kerkima- olete ju küll näinud sellist kausi servast üleajavat tainast. Hoiad küll silma peal, et üle ei kerkiks, aga nii kui ta veidikeseks omapead jätad, on ta salamisi üle ääre. Niisamuti on ka peki puusadele ja kõhule tekkimisega- mõtled, et jälgid kaalu, kuid kui korraks end unustad, siis on tasapisi pekk kohal! Mis aga gluteeni vältides nagu võluväel ära kaob, on tselluliit! See on tõeline boonus :)

Teine ja väga tähtis asi on see kerge tunne, mida gluteenivältija oma kõhus ja peas tunneb. Tunnistan, et nagu mingi filter oleks vahelt ära võetud- energiat ja hakkamist on poole rohkem, vaim püsib värske ja mõte on terav. Kes mind endisest ajast teavad, siis need mäletavad minu peavalusid, mis võisid mind paariks päevaks rivist välja viia. Arstil ma nende peavaludega ei käinud, aga migreenimõõdu andsid nad küll välja. Praegu ei mäleta ma enam, millal mul pea valutas (va. eelmise õhtu kargest valgest veinist või rieslingust kerge hommikune pakitsus peas).

Teemaalusel kirjandusel pilku peal hoides olen ka seda infot kogunud, et vanuse veelgi kasvades teeb gluteenivalk palju paha ka südameveresoonkonnale, vererõhule jne… Selle kohta ei ole ma aga eriti üldse mitte kompetentne kirjutama, aga kellel huvi, uurige edasi. Oma emale ja tädile olen neid artikleid edasi saatnud. Loe üht artiklit, kus kogu lugu on teaduslikult kokku võetud- SIIT!

Rõõmu teeb see, et terve meie pere sööb minu tõttu “puhtaid” toite. Saia me koju enam ei osta, kapis pole grammigi nisujahu. Selle asemel on riisi- ja maisijahu, kartuli- ja maisitärklis ning gluteenivaba jahu. Lisaks ka vastavad pastad, kaerahelbed ja hommikuhelbed. Kõike on poest saada.

Lisaks ei osta me enam ka poolfabrikaate- ei lihapalle toorjuusttäidesega (nämm), ei purgisuppe kiireks ajaks, ei kastmeid ega erinevaid maitseainesegusid- teeme toidu kodus ise valmis ja maitsestame soola, pipra ja maitsetaimedega. Ei mingeid lõhna- ja säilitusaineid, ei mingisuguseid kastmepaksendajaid. Sest need käituvad mu organismis, samamoodi, kui gluteen.

Väljas söömisega on tõesti häda- iial ei tea, kuidas söök on valmistatud ja aeg- ajalt täheldan peale väljas söömisi ikkagi pundumist ja rasket tunnet kõhus.

Siis küsitakse ka seda, et kuidas ennem mind gluteen ei vaevanud. Ma ei ole oma “probleemiga” kusagil arsti juures käinud, kuid nii palju, kui olen lugenud, siis mingis vanuses lõpevad kõhus otsa ühed ensüümid, mis aitavad lagundada nisujahus sisalduvat gluteenivalku. Ju siis minu ensüümid said otsa ja see valk jäi mulle sisse- tekitades liigseid gaasi- ja õhumulle, mis ainult ei täitnud mu soolestikku vaid imbusid läbi sooleseinte ka verre- sellest siis pidev väsimus ja peavalud.

Ma ei hakanud siia ühtegi linki lisama, sest viimasel ajal on veeb täis ka eestikeelseid artikleid tervislikust toitumisest, sh. ka gluteenivältijatele. Kõige paremini ehk võtab asja kokku Paleo dieedi kodulehelt gluteenitalumatuse atrikkel.

Head guugeldamist ning gluteenivaba eluga katsetamist!

PS. Veel üks heategu teie tervisele oleks kasutada VAID oliivõli- nii praadimiseks, küpsetamiseks kui ka salatites. Meie järgmine etapp on keiju margariini väljavahetamine taluvõi vastu.

 

facebookfacebook

Puhkusest

Tihtipeale, kui Tallinnasse läbi Suur- Sõjamäe sõidan,rooma vaatan lennuväljalt õhkutõusvaid lennukeid ja soovin kogu aeg, et: oeh, oleks ka mina selles lennukis. Nii naljakas kihk on kogu aeg kuhugi ära lennata. Ju siis lendamine tähendab minu jaoks puhkust.

Sellel suvel oleme planeerinud 2 lendamist (loe: 2 puhkust). See esimene saab toimuma juba täna ja sihiks on Kesk- Itaalia. Põhja- Itaalia on avastatud 2008 aastal, siis oli reisisihiks Milano ja Veneetsia.

Usaldasime oma seekordse marsruudi kokkupanekul Jõhvi Estravelist Katrin Vlassovat ja jäime nii pakutud hindade kui ka teenidusega väga rahule. Soovitan südamest teilegi! Kõrvutasime paralleelselt ka omal käel nii lennupiletite kui ka hotellide hindu, kuid Estraveli poolt pakutav eelarve oli siiski soodsam.

Head sõbrad! Soovin, et kõiki teid ootaks samuti ees kaunid suvereisid!

PS. Et mis see teine lendamine siis on? Amsterdam + Robbie Williams + sõbrad :)

facebookfacebook

Seminaridest

Kuidagi juhtus nii, et peale suhteliselt pikka pausi kutsuti Terje_seminarmind korraga esinema kokku neljale seminarile, ehk infopäevale, lisaks 4 loengu lugemist Narva Kolledžis avatud ülikoolile…

Kui mul on, mida öelda, siis ma seesugustest pakkumistest ära ei ütle ja antud juhtudel oli haakumine olemas:

  • aprill- mai 2013 Narva Kolledžis “Projektipõhine turismiettevõtlus”/ 4 x
  • 19. ja 23.04.13  IVEK/ “Miks ettevõtja peaks panustama Ettevõtliku Kooli programmi?”/ 2 x
  • 26.04.2013 Ida- Virumaa Ettevõtluspäev “Ideest tegudele!”
  • 18.05.2013 Väikelinnade arenguseminar Rakveres “Võimalustest väikelinnades”

Nii muuseas võin äelda, et kuulates eelnevaid esinejaid, on mul endal alati olnud tunne, et näe, kui targalt üks või teine räägib. Kas minu kogemus või jutt ka teisi inspireerib? Ja see väike  südamevärin saab tavaliselt tasutud, kui tuleb küsimuste ja tagasiside kirjutamise aeg. Saada kinnitust, et minu mõtted, toimetamised ja praktilised kogemused lähevad inimestele korda, innustades ja inspireerides neid, on ikka väga mõnus tunne.

Lisaks esinemiskogemuse saamine on ka väga tähtis. Iga kord on eriva suurusega auditoorium olnud- kõige suurem aukartus oli mul kahe Ettevõtliku Kooli seminaride osas- saalis istusid ju enamjaolt õpetajad ja maakondlike arenduskeskuste esindajad- kõik omas teemas vägagi kodus inimesed. Kas saan selle publiku oma ettevalmistatud esitlusega pihku? Olen saanud :)

 

facebookfacebook

Rottidest

Et siis peale aastast vaheaega toimub Jõhvis 31. mail taas Rat Race ja mööda linna jooksevad kontorirotid- ning seda siis juba kokku kolmandat korda! 2010, 2011 ja 2013! Sel aastal juba Terturi baasil.

Ma ei mäletagi, kust mul see idee neli aastat tagasi täpselt tuligi, et võtsin korraldajatega ühendust ja niimoodi ma siis Rat Race maaletoojaks Jõhvis saingi. Arvatavasti oli lihtsalt kahju, et meil toimus toona veel väga tagasihoidlikult seesuguseid üritusi ja tahtsin, et ka Jõhvi rohkem pildile pääseks. Ka sel aastal joostakse neljas Eesti linnas: 31.05 Jõhvis, 01.06 Tartus ja Raplas ning 03.06 Tallinnas. Vahepeal toimus Rat Race ka Rakveres.

Meeskond on meil sel aastal täienenud ühe liikme võrra- vana tegija on aga Hardi Raiend, kes on nii päevajuhi ametis kui ka astub üles rajameistrina ning see uus ja salapärane liige on Tartu Ülikoolist värskelt Jõhvi naasnud aktiivne ja tubli Mariliis Randmer, kes aitab igasuguse muu abivärgiga ning kui vaja, siis ka moraalselt :)

Wikipedia andmetel kasutatakse terminit rat race liigse töötegemise kirjeldamiseks, mida on võrreldud lõputult jooksurattas jooksmisega. Üle- eestiline Kontorirottide jooks on korraldatud JCI ehk Ettevõtlike Noorte Koja poolt ja see on aga kõike muud kui töötegemine.

Nii ongi tegu kontoriinimeste meelelahutusliku ja heategevusliku jooks, kus kostümeeritud valgekraed veedavad head tehes sportliku päeva kolleegidega, aidates kontorirottidel tulla välja igapäevasest töörutiinist, pakkudes head meelelahutust, auhindu osavamatele, positiivseid emotsioone ning samal ajal andes oma panuse ka heategevusse.

facebookfacebook

Sõpradest

Nii ongi, et kalender on tihedalt täis kõikvõimalikke kohtumisi, kohustusi ja käimisi. Igapäevaselt. Nädalast nädalasse ja kuust kuusse.

Avastasin, et ma olen oma vähesed, kuid seda väärtuslikumad, sõbrad/ sõbrannad täiesti unustusse jätnud. Kui veel perekonniti, ehk paarikaupa, oleme sõpradega põnevaid asju ette võtnud, siis tüdrukutejuttu pole saanud juba pikalt ühegagi neist rääkida. Ma ei julge isegi seda aega kokku võtta- see on isegi 2 kuni 3 aastat. Või siis lausa 3- 4 aastat. Kole lugu küll…

Eriti piinlik hakkas siis, kui avastasin, et ma pole veel sellel aastal ema juures külas käinud. Nii ongi, et ema käib nüüd minu juures. Mõnikord möödaminnes ja ükskord kutsusime lapsi ka hoidma. Täiesti balansist väljas ju…

Miks sellele mõtlema hakkasin? Kuidagi on paari viimase kuu jooksul juhtunud nii, et juhus on viinud mind planeerimata situatsioonidesse, kus paari vana hea sõbraga kohtudes saime tunniks ajaks maha istuda ja rääkida nö. üks ühele. Sealt tuli ka mu see eelmise postituse ühisosa jutt.

Tegelikult on üsna kergendav kogeda, et ühisosa ei olegi nii lihtne kaduma. Poleks järgmisi kokkulepitud kohtumisi peale tulnud, oleks vist poole ööni istunud. Aitäh teile Aivi, Hälis ja Piia! Teistele aga teadmiseks, et olen võtnud plaani end parandada ning ühtlasi vabandan ka. Nii tegingi oma ajakavva esimesed märkmed  nimetuse all: “sõber”…

facebookfacebook

Ühisosast

Viimaste kuude vältel olen tihtipeale end tabanud mõtlemast ühisosast inimeste vahel.  Olen mõelnud, et pole võimalik,  et seda üldse ei ole. Pisikesest subjektiivsest mõttepusast on saanud tõdemus, et tegelikult pole olemas üdini negatiivseid ega positiivseid inimesi, vaid meie suhtumine teistesse sõltub just sellest, kui suur ühisosa meil nendega jagada on.

Kust sellised mõtted? Ikka on ju nii, et ühega sobib nagu rohkem ja teisega kohe üldse mitte. On kohatud ka päris võõraid inimesi, kellega jutt jookseb, kuid ka vanu tuttavaid, kellega polegi enam midagi rääkida.

Siis on veel ka nii, et ühisosad kolleegidega võivad olla tööteemadel väga suured, kuid sõpradeks saamiseks pole ühisosa ollagi ning ka vastupidi. Seetõttu olengi ma töö ja sõpruse lahus hoidnud. Antagu mulle andeks :)

Muud ma ei tahtnudki öelda, mõõtkem nüüd oma ühisosasid ja huvi pärast tekitage ka pingerida välja selgitamaks, et kes on siis see teie inimene- kas abikaasa/ elukaaslane, sõber/ sõbranna või hoopis kolleeg?

facebookfacebook

Minutist

Mõni minut on elus ilusam kui teine, mõni minut on kohe väga väga ilus. Vastu päikest vaatasin ma silmad pilus, ja see minut, see oli ilus. Vabariigi minut. Eesti minut. Minu minut.

Ma tegin  Vabariigi sünnipäeval tegelikult päris palju pilte. Kõik nii kella ühe ümber. Mõni minut enne alustasin ja mõni minut hiljem lõpeatasin.  Valik, et milline nendest “Eesti Minutisse” üles laadida, oli päris suur ja samas ka raske. Tahtsin, et see pilt saaks omapärane ja oleks ka aastate pärast märgilise tähendusega minu sel hetkel käesoleva eluetapi suhtes.

Lõpuks sai selleks pildiks perekond Lumekahurite nelja venna pilt. Iseloomustamaks minu mäeperioodi. Kui nüüd püüda ettepoole mõelda, siis arvatavasti Vabariigi 100-ks sünnipäevaks on mul käsil mõni uus projekt ja periood. Nüüd on siis käesolev kivisse (loe: 100.-nda aastapäeva fotoalbumisse) raiutud.

Juba ilmus minu pilt ainsa Ida- Virumaa pildina ka Postimehe veergudel. Samuti ilmutas selle ka Põhjarannik. Nii väike asi, aga sii suur rõõm :)

facebookfacebook