Suvi on möödunud (kas tõesti ongi juba läbi?) mõnusas aeglases puhkusetempos- on saadud nii puhata kui ka mängida, nii käia kui ka niisama olla; vahepeal muidugi ka tööd teha, kuid suuresti tänu võimalusele tööaega ise valida, olen seljataha jätmas üht igavesti lahedat ja mõnusasti voolanud suveaega…
Ma poleks ehk osanudki sellest siin juttu teha, kui poleks sattunud peale EHRL (Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu) poolt koostatud imagoklipile– see on mõeldud siis välisturistidele Eestit tutvustama.
Miks see mind niimoodi köitis, on ehk see, et olen viimastel aastatel võtnud kiiruseid vähemaks, et elu ja olemist nautida. Muidugi on ka elu ise mul lubanud seda teha. Alles nüüd, 43-na saan ma aru, et: “Elu ON parim aeglaselt nautides…”. Rõõm on ka selles, et spontaansust on rohkem tulnud. Pikemad sõidud ja plaanid on saadud ikka aegsasti teha, kuid lähipäevade plaanid on hakanud tulema spontaanselt samal hommikul, ja pole enam seda varjatud etteheidet endale, et oleks pidanud ikka üht või teistpidi asjale lähenema, sest siis oleks ka tulemus/ kvaliteet/ kogemus parem tulnud.
Enam pole vaja igas asjas esimene ja osavam olla, mõnikord ei viitsigi tühistes igapäevaasjades ponnistada ja jätan meelega end viimaseks, autoga enam ei kihuta, ei loe lõpuni läbi ka kõiki leheartikleid- piisab pealkirjast jne…
Olen ehk kohale jõudnud? Ning nüüd on aega aeglaselt nautida kättevõidetud elu? Kui nii, siis peab enne tõotatud taevamannast elu siiski tormama ja tegema, võitlema ja võitma. Ainult nii on võimalik loorberile lebama (loe: nautima) jääda :)
