Nii ongi, et kalender on tihedalt täis kõikvõimalikke kohtumisi, kohustusi ja käimisi. Igapäevaselt. Nädalast nädalasse ja kuust kuusse.
Avastasin, et ma olen oma vähesed, kuid seda väärtuslikumad, sõbrad/ sõbrannad täiesti unustusse jätnud. Kui veel perekonniti, ehk paarikaupa, oleme sõpradega põnevaid asju ette võtnud, siis tüdrukutejuttu pole saanud juba pikalt ühegagi neist rääkida. Ma ei julge isegi seda aega kokku võtta- see on isegi 2 kuni 3 aastat. Või siis lausa 3- 4 aastat. Kole lugu küll…
Eriti piinlik hakkas siis, kui avastasin, et ma pole veel sellel aastal ema juures külas käinud. Nii ongi, et ema käib nüüd minu juures. Mõnikord möödaminnes ja ükskord kutsusime lapsi ka hoidma. Täiesti balansist väljas ju…
Miks sellele mõtlema hakkasin? Kuidagi on paari viimase kuu jooksul juhtunud nii, et juhus on viinud mind planeerimata situatsioonidesse, kus paari vana hea sõbraga kohtudes saime tunniks ajaks maha istuda ja rääkida nö. üks ühele. Sealt tuli ka mu see eelmise postituse ühisosa jutt.
Tegelikult on üsna kergendav kogeda, et ühisosa ei olegi nii lihtne kaduma. Poleks järgmisi kokkulepitud kohtumisi peale tulnud, oleks vist poole ööni istunud. Aitäh teile Aivi, Hälis ja Piia! Teistele aga teadmiseks, et olen võtnud plaani end parandada ning ühtlasi vabandan ka. Nii tegingi oma ajakavva esimesed märkmed nimetuse all: “sõber”…
