Alati on nii, et üks lõpp on uue algus. Minu Matera- kogemuse puhul oli teada, et
02. oktoobril see lõpeb. Veidi segased tunded on mul sellega- mingi nukker tunne on mind vallanud siin viimaseil päevil. Seostan seda peatse lahkumisega. Uskumatu, et pea kahe kuuga saab niimoodi sulanduda keskkonda, lüüa kaasa põnevates kogukonnaprojektides ning võtta omaks täiesti võõraid inimesi (ning saada omaksvõetud ka nende poolt).
Nüüd on midagi pooleli jäämas, mille alguse juures ma olen olnud, samuti jäävad maha kõik inimesed, keda olen tundma õppinud. Maha jäävad tuttavad tänavanurgad. Nii naljaks, kui see ka pole, on raske lahkuda…
Teisalt on aga koduigatsus, täpsemalt igatsus oma abikaasa järgi. Sain aru, et võiksime temaga vabalt senimaani elada kusagil eemal, kuni igatsus vahelduvate aastaaegade järgi meid murrab. Nii aastajagu, ma arvan :)
Kaasa võtan aga saadud kogemused, uued teadmised ja lihtsalt fantastilised mälestused soojadest, avatud ja tegusatest noortest inimestest.
Kuid hea on tagataskus omada teadmist, et järgmisel aastal lähen Materasse tagasi. Kuuks ajaks :)