Ma ei tea, mis koht see meie hingesopis on, kus patriotism end kõige hardamal kujul peidab. Nii kui hakkavad taaskord kõlama koorilaulud, kui inimesed riietavad end rahvarõivastesse, kui sõidetakse vihmas ning külmas sadu ja sadu kilomeetreid, et laulupeotuli viia kõikidesse Eesti nurkadesse- nii tulevad vanad ja noored välja oma kodudest tuld tervitama, nii läheb meil meel härdaks ja silmad veekalkvele…
Nii hakkab kusagil hingesopis midagi kõvasti- kõvasti pitsitama ja süda läheb nii hellaks… “Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma!”. On vist viimane aeg laulupeopiletid ära osta.
Ma mäletan üht aastatetagust juhust, kui sättisime end kodus laulupeoülekannet vaatama- katsime laua suurde tuppa teleka ette- kartulisalat ja kiluvõileivad. Iga minut, mis telekat vaatasime, sünnitas otsuse, et nüüd kohe tuleb autosse istuda ja Lauluväljakule kohale sõita. Laulupidu peab nautima kõige selle rahva sees ja hulgas!
Lähen otsingi nüüd välja oma pastlad ja vöö, triigin sellisteks puhkudeks ostetud linase kleidi ja otsin sahtlipõhjast välja hõbesõle. Täiesti siiralt.
