Ärkasin enne äratuskella, mis pidi 9:30 helisema. Jah, kõik on õige, täna on laupäev ja äratuskell (!)- minu puhul täiesti arusaamatu, eksole. Aga põhjuseks oli antud lubadus Lüganuse külaplatsi talgutel osaleda. Mugavustsoonist tuleb end välja sundida :)
Tulles aga tagasi selle juurde, et miks enne äratuskella ärkasin- eks uni läheb hommikupoole hõredamaks ja ju ma ei tundnud Miksut voodijalutsis. Tegin ühe silma lahti, kassi pole, tegin teise ka lahti, ikka pole. Mõtlesin, et Jaanus unustas Miksu jälle rõdule, kui hommikul tööle läks. Ajasin end voodist välja, et kassi minna päästma- nii oligi. Muide, alati kui minu mitte- sülekass rõdule unustatusest tuppa pääseb, siis ründab ta kohe hirmsasti sülle. Ma pean alati siis istuma või voodisse tagasi minema, sest muidu nurruks ta mu pikali. Hästi hoogsalt ja peaga mu käele hoogu kaasa lüües.
Aga talgud, nendest tahtsin ma ju rääkida. Praeguseks on selge see, et oleks pidanud enne hirmsat töörabamist soojendust tegema. Venitama end üht ja teistpidi ning paar ringi sörki külaplatsil tegema- praegu on mu vähese koormusega kondid kanged ja trepist üles- alla minek annab ikka tunda. Seetõttu ei plaani ma ei enam täna, ega ka homme oma korterist välja minna, seega ei pea teisele korrusele toova trepi mõju all kannatama.
Vaatasin eile õhtul veel, et registreerunuid kõnealusele talgule oli vaid 6 inimest. Minu mehele selgus aga eile õhtul, et ta peab täna varahommikust peale tehases olema. Tundsin veidi süümepiina, et äkki jääb meid seal plastil veidi väheseks, aga oh ei! Seal oli meid kokku 11 inimest! Osad riisusid ja teised osad peitsisid laululava. Mina kuulusin nende teiste hulka.
Kõige põhilisem on aga see, et paari tunniga sai ümbrus ikka täiesti teise näo, kuigi enne ka midagi eriti viga ei olnud. Täiesti uskumatu. Lihtsalt tuleb kokku tulla, koos ette võtta ja ongi tehtud :)
