Kui ma ütlen “rutiin”, mida mõtlete? Asjade kordumist, rattas olemist, igavust, tüdimust? Igal juhul midagi eriti head sel puhul ei mõelda.
Mina olen aga aru saanud, et on olemas ka turvalist rutiini. Rutiini, mis sisendab kindlust, rahu, õnne ning stabiilsust.
Rutiini, et igal hommikul tõuseb päike, et igal õhtul tuleb kallis mees töölt, et peale sööki olen mina diivanil arvutis ja Jaanu loeb minu kõrval lehti, et reedeti vaatame Kuldvillakut. Siis veel see, et öö hakul lamame voodis jalad- käed omavahel sõlmes ning räägime asju, ja et siis, kui tuli on kustunud, siis tuleb kass jalgade peale magama (mõnikord kui ei tule, siis lähen otsin ta üles ja toon ta ise- siis on süda rahul) ja et kui Martinit ei ole kodus, siis igatsen ta järgi ja saadan sõnumi sisuga: “Tussaoled?”. Ma tean, et ta rutiinselt vastab mulle: “Peidusees”, aga mul on jälle süda rahul.
Mõnus on teada, et kui reede hakkab saabuma, siis ostame koju veidi head- paremat ja pidutseme natuke ning laupäeviti magame nii kaua, kui torust tuleb. Ja mõnikord ka pühapäeviti. Kui viitsime, siis koristame ja kui ei viitsi, siis ei korista ka. Just nii, nagu kujuneb… Ahh, kuidas ma armastan oma turvalist elu ja rutiini!
Otsige ka enda turvaline rutiin üles!
