Mõne aja tagune vestlus stiilis a´ la: „See Evelin Ilves on täiesti mõttetu tibi- rulluisutagu edasi ja hoidku aga madalat profiili!“- ehmatas mind oma avaldusega ühes seltskonnas üks tuttav inimene. Jutt oli siis pärit inimese suust, keda ennast oleks ta väga tugeva ülekaalu tõttu suhteliselt lihtsalt sildistada, mida aga ometi (vähemalt kõnealuses seltskonnas) ei oldud tehtud.
Küsisin siis, et kas ta tunneb Evelin Ilvest isiklikult? Vastuseks oli: „Ei tunne, ega tahagi tunda- ainult kergitab oma saba ja teeb end tähtsaks.“ Kulmud kõrgel küsisin üle: „Kas Sa saad ikka aru, et Sa räägid Eesti Vabariigi presidendi abikaasast?“ Ruumi oli siginenud vaikus ja ülejäänud seltskond jälgis meie dialoogi. „Jah, saan aru küll. Vot Ingrid Rüütel oli ikka õige presidendiproua! Väärikas ja puha, ei olnud ülbe ega ei eputanud teles ning lehes.“
Küsisin sellepeale, et kas ta on üldse Evelin Ilvest elusast peast näinud, mõnel üritusel käinud, raamatu esitlusel, või mingil muul kohtumisel? Vastuseks oli, et mitte: „Miks ma peaks kuulama, kuidas ta kokka mängib? Ei ole mulle seda raamatut ka tasuta vaja!“
„A vot mine siis teinekord. Ja see mida Sa seal näed ja kuuled, see ongi tegelik Evelin Ilves- soe, tark, sügav ja lihtne. Inimlik ja hooliv. Mitte see, mida ajalehest ja veebi kommentaariumist loed!“
Jah, see on kõige „kõrgem pilotaaž“ sildistamise kohta. Kahjuks… Ma ei hakka siin avaldama oma pettumust Eesti rahva üle seoses just kõiksugu sarnaste kommenteerimistega…
Jah, meil ON ettekujutus inimestest. Laias laastus kas siis halb või hea. Kust see arvamus pärit on, ei tea me isegi enam täpselt- on see isiklik kogemus, või siis kellegi teise arvamus. Tore oleks muidugi, kui inimesed vaevuksid enne oma arvamuse kujundamist omama isiklikku kogemust ning vaid seeläbi hinnanguid andma.
Alles hiljuti teadvustasin endale, et poolik arvamus tekib inimesest ka siis, kui tunned teda vaid ühest küljest. Kas ainult tööalaselt või siis ainult eraviisiliselt. Nüüd alles hiljuti sain kaks vastastikulist kogemust- kumbagi teadsin eelnevalt vaid poolikult (nö. tööalaselt) ja nüüd sain teada rohkem eraviisiliselt. Ja minu arvamus muutus ühe kohta paremaks ja teise suhtes.. kehvemaks. Seega ka isiklikul eelneval kogemusel põhinev silt muutus. Päris ehmatav, eksole. Eks me kõik kanname silte, tekib küsimus, kui mitu tahku neil on?
Kas te teate, millal minust, kes ma olen pikki aastaid teenindusasutustes töötanud, sai hea ja mõistev klient? Siis kui ma tajusin, et mitte ainult klient ei anna teenindavale asutusele hinnangut, vaid see toimib ka vastupidi- see teenindav asutus annab hinnanguid (ehk kleebib silte) ka klientidele. Nii eraklientidele kui ka grupiklientidele, kes siis on näiteks mõne ettevõtte või eluala esindajad. Viimastele isegi rohkem.
Just see tõdemus pani mind tookord mõtlema, et milline mina kliendina olen olnud? Oma kodupoes, apteegis, restoranis? Madala teeninduskvaliteedi puhul oma eelnevaid ameteid ja assessori koolitusi vist mitte kõige meeldivam? Oled ka Sina mõelnud, millist silti Sa kannad?
Igaljuhul tasub oma aega ja ressurssi eelkõige maailma paremaks muutmisele raisata, kui rahuolematuse ja pahandamise väljanäitamisele. Ja ega sildid ja sildistamised seeläbi siis ära ei kao- hoopis kõvasti positiivsemateks muutuvad :)