Hommikul kiire kohtumine, ruttu tagasi koju, kohv käima, arvuti lahti ja tööd tampima. Nii see päev läks. Lõpuks hakkas tasapisi öö peale tulema. Avasin peale poolepäevast Facebooki ignoreerimist õhtul kell üheksa sotsiaalmeedia: „Terje, me ootame Sind. Kus Sa oled? Kas Sa ei tulegi?“, oli seal mind ootamas üle tunni aja vanune sõnum. OMG! Sekundiga lõi kuumaks, kuumemaks ja siis veel eriti kuumaks! Mismõttes- ma olin täiesti unustanud kokkuleppe ja kokkusaamise… Kuigi eelmisel päeval tegin selleks veel ettevalmistusi. Täiesti uskumatu lugu… niimoodi tampides tööd teha…
Mingil seletamatul põhjusel kogunevad kõige kiiremad asjad kõik ühele ajale, vastukaaluks siis aegadele, kus mitte midagi ei toimu. Nii on ka minul koondunud ühte ajajärku Mäe kiired tegemised, Kiko hindamisperiood (38 projekti vaja lühikese aja jooksul hinnata), mis päädib 19. oktoobril ja Haridusfestivali ettevalmistus, mis päädib omakorda 18. oktoobril. Ja mis minu jaoks tegelikult kõige tähtsam- alanud on viimane aasta magistriõppes ning plaan näeb ette 9. oktoobriks teema ja juhendaja valiku registreerimise õppeosakonnas- kuid õnneks sellega on mul OK. Lucy me J
Esimese asjana tekib sellisel juhul tahtmine end millegagi välja vabandada. Otsitud põhjused tunduvad nii lollid- keda ma petan. Kõige parem on asju rääkida nii nagu nad on. Olen aru saanud, et ei tasu alahinnata inimesi neile mingit suva puru silma ajades. Ma ju ise ka hammustan läbi, kui mulle mingit jama juttu aetakse ja hindan mitu korda enam, kui räägitakse tõtt.
Alles mõni kuu tagasi rääkisin ma ühel autosõidul ühe väikese tüdrukuga, kes mingil seletamatul põhjusel täiesti tarbetutes kohtades hädavalesid kasutab, et tegelik situatsioon või põhjus, mida varjatakse, polegi tegelikult nii hull, kui (häda)valetamine ise selle kohta.
Alati tasub rääkida tõtt, ükskõik kui labane see ka hetkel ei tunduks. Unustamine tundub laias laastus labane, aga selle tunnistamine aus ja inimlik. Juhul, kui seda tihti ei juhtu. Püüan nii hoida! :)
