Mul oli võimalus viibida ühel koosviibimisel, kus VKG esindaja rääkis nende positsioonidest ja toimetamistest Eesti põlevkivimaastikul. Nimetagem ta näiteks nimega… Priit ;)
VKG töid ja tegemisi iseloomustades pidi Priit päris tihti oma juttu sisse tooma Eesti Energia. Selge see, et tegu on ebavõrdse konkurendiga- nii mastaabi kui ka EE riigi omanduses olemise tõttu ning nii mõneski mõttes on VKG sellele ebavõrdsele konkurentsile alla jäänud.
Mis mulle aga tõeliselt muljet avaldas, oli see, et Priit mitte kordagi oma jutuajamise kestel ei halvustanud ühelgi viisil Eesti Energiat. Tõsi, nii mõnedki küsimused meie seltskonnalt õhutasid teda seda tegema, kuid Priit ei libastunud. Pigem ta otsis ja tõi välja põhjuseid, miks asjad on just nii nagu nad on- pannes end Eesti Energia sussidesse. Meistriklass!
Kuna ma ei teadnud varasemalt VKG kohta eriti palju ja koosviibimise käigus minu kui naisterahva jaoks ka eriti uut infot (peale tohutu hulga suurte numbrite ja graafikute, mida ma meelde jätta ja oma maailmapilti mahutada ei suutnud), peale ei tulnud, siis midagi muutus siiski- ja seda ainult tänu Priidu esitlusviisile. See keemiakombinaat sai mulle hulga sümpaatsemaks!
Ma polnud kunagi varem mõelnud ja ka ise teiste poolt kogenud, et vahet pole kui keeruline on mõne asja sisu, hoopis tähtsam on see, millist sõnumit sa sellest keerulisest asjast edastad. Antud juhul oli see konkurendi suhtes lõpuni viisakaks jäämine.
Mõttekoht: kuidas meie räägme oma konkurentidest, koostööpartneritest? Ülemused, kas me kaitseme oma meeskonda enne mõlemaid osapooli ära kuulamata näiteks… kliendi või omaniku eest? Kuidas kuvame oma eelmisi suhteid ja otsa saanud sõprusi? Nii mõnelgi juhul lõin ma situatsioonidele tagasi vaadates silmad maha. Aga ainult mõnel… Kas ka Sina?
Aitäh Sulle, Priit!
