Rubriik: Uncategorized

Vaatasin täna ETV-st “Vabariigi Kodanikke” (klikka pilti), seal räägiti perevägivallast. Ja ikka jäi kõlama küsimus- kes on süüdi, kes vastutab?

Tegelikult on asi nii, et mitte keegi ei lähe kokku elama vägivallatsejaga. Algul on ju kõik ilus. Kuid siis ühel päeval ütleb üks kaasa teisele halvasti ja teine tõstab küll esimese hooga kulme selle peale, kuid jätab selle niiviisi- ei taha tühjast tüli tõsta. See esimene siis vaatab, et saab teise peale oma paha meele välja valada ka järgmine kord ja teebki seda. Üks  harjub halva kohtlemise, teine teise pisendamisega. Vahepeal sünnivad lapsed, ostetakse vara, võetakse laenu ja hangitakse lemmikloom jne…

Ebanormaalsest suhtlemisest on selles peres saanud teine reaalsus. Üks ainult terroriseerib ja teine muudkui kannatab ning hakkab lõpuks ise uskuma, et see ongi normaalne elu ja tegelik tema. Ebaõnnestuja, kobakäpp, saamatu, rumal, kole… Ühel päeval saab aga karikas täis. Kaaslase ülekohtused sõnad on väljunud igasuguse kontrolli ja ka koduseinte vahelt, kaasa alandab teda juba ka sõprade ja sugulaste ees.

Käsi tõuseb. Ja kes on ohver ja kes on süüdi? Tänitaja või kätt tõstnud üle ajava karikaga psühhoterrori kannataja? Sellel hetkel, kui käsi tõuseb, on tegelikult väga palju ohvreid:
– üks vanem: ta kannatas halvasti ütlemist ja tänitamist, tema enesehinnang ning –usk on olematuks murendatud,
– teine vanem: vägivalla ohver, kes näeb vaid puhast ülekohut ja tegelikult ei mõista oma osa kaasa psühholoogilises lammutamises ja võimendab enda ohvriksolemist kus aga võimalik täiega üle,
– muidugi lapsed: sest nende vanemad pole osanud neile tasakaalustatud lapsepõlve pakkuda ja on neis passiivselt õpitud käitumismustreid  kinnitanud.

Aga kes lõpuks vastutab? Tegelikult vastutavad mõlemad- nii see, kes esimesena hakkas halvasti ütlema kui ka see, kes lasi endale esimesel korral halvasti öelda. Isegi tühipaljast ninakat ütlemist ei tohi tolereerida. Ärge laske end halvasti kohelda! Mitte kellelgi! Halvasti ütlemise peatamiseks ei tohi samaga vastata. Peab olema piisavalt tarkust, et selgitada rahulikult, miks Sa ei luba endaga niimoodi rääkida ja kuidas Sa end sellel puhul tunned. Ka see on pikk protsess, kuid produktiivne. Halvasti ütlemise mittetalumine ei kasva üle allasurutud vihaks ja sealt edasi rusikatõstmiseks. Ja pidage meeles, avalikkuse ees jääb süüdi ikka rusikatõstja, keegi ei näe seda, mis aastate jooksul on majaseinte vahel toimunud, kuid vastutus on tegelikult mõlemal…

Ennetust on vaja! Koolipingist peale. Kiusamisvaba kool võiks võtta selle teema oma programmi (kui juba ei ole).

Muidugi on äärmustes olemas patoloogilisi näiteid, kuid see jutt siin on tavalistest inimestest. Just sellistest nagu meie- Sina ja mina ja ka teie.

Ma ei hiilga just oma vaimukusega, kui õhkan siin, et küll on hea tunne, kui mitmete kokku jooksnud asjadega lõpuks ühele poole saad! Terve 2 nädalat võidujooksu enda, lubatud erinevate asjade tähtaegade, võetud kohustustega ja ootamatustega.

Kõige suurem hea meel on selle üle, et just täna otsustas Lüganuse Vallavolikogu 10 poolt- ja 1 erapooletu häälega osaleda SA Lüganuse Loomekastell asutamises ja seega anda sihtasutusele üle kinnistu aadressil Kiviõli tee 27 Lüganuse alevik Lüganuse vald, katastritunnus 43701:004:0327, sihtotstarbega ühiskondlike ehitiste maa (016;Üh) 100 %, pindalaga 4048 m², millel asub ringhoone bilansilise väärtusega 9339,30 euro. Juhuu!

Ja just täna saatsin ära viie mõisa ühisvoldiku kujunduse trükikojale. Terve 2 nädalat läbirääkimisi viie osapoolega, tekstide lihvimisi, piltide valimisi, ühtse rütmi kujundamist. Tegelikult väga ladusalt läks! Sain ka turismiklastri koordinaatorilt väga hea tagasiside oma ühisvoldiku ideele. Inglisekeelse ja virtuaalsena läks see juba teele saksa turismifirmale ja EAS-ile. Ma pole senini maha matnud mõtet, et ellu kutsuda Ida- Viru Mõisate MTÜ, sest koos tehes hoiab suure hulga raha kokku ning tulevad paremad ideed, vingemad väljundid, mis on ka edasimüüjatele igati abikõlbulikumad.

Väiksemaid lõpetatud projekte oli veelgi paar, samuti on saamas õnneliku lõpu ootamatus, mis meie lähedasi tagas tagantselja.

Aga mis on tähtis- kokkujooksmine ka selles mõttes, et koos suudab rohkem, koos on sisu tummisem ning koos on kasu kõige suurem! Kaasake sarnaseid ja tehkem koos, mitte võidu! Koostehes on jõud!

Oli alles aasta algus! Paljutõotav! :)

Mis loom on loomeloom? See on parasjagu selline, nagu kujuneb… Täna on tal näiteks linnu* kuju.

Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis loomemajandus on kui 10 peaga lohe, sinna alla liigituvad:

• kunst, etenduskunst, kultuuriväärtused,
• film, ringhääling, muusika, ajakirjandus,
• disain, arhitektuur, reklaamindus.

Üks päris põnev punt inimesi on kogunenud oma südant valutama Lüganuse südames asuva varemetes ringhoone (loe: endise Püssi mõisa karjakastelli) käekäigu pärast, lootes koos vallavalitsuse abiga sinna luua Loomekastell.

Koos on arendatud Osterwalderi ärimudel, kus ühe katuse alla võiks koguneda järgmised üksused:

• Loomekeskus meistrite töökodadega, kus pakutakse käsitöötubade teenust;
• Pärimusteater, mis kogub, talletab, tiražeerib kohalikku (muinas)pärimust luues lugusid ja etendusi;
• Rahvaülikool, mis pakub põnevaid loenguid, tegevusi koolijütsidest väärikateni välja;
• Kogukonnaköök, mille seadmed konserveerimiseks, pakendamiseks ja sildistamiseks;
• Kohaliku toidu kauplus, et turustada kohaliku kogukonna (50 km raadiuses) toodetud tooteid;
• Käsitöökohvik, kus kohalik tooraine on seotud lihtsama käsitöö õpetamisega.

Eesmärk oleks arendada kohalikku ettevõtluskeskkonda, kaasata kogukonda, arendada turismi, aidata elule muinsuskaitsealuse väärikas hoone, parandada külapilti. Oleme oma asjadega nii kaugel, et jaanuari volikogus oma ideed tutvustada.

Kui arvate, et see mõte tuli kuidagi järsku, siis tegelikult mitte. Aastajagu tagasi toimus Maidla Kultuurimajas selleteemaline arenguseminar, millest võttis osa ligi 100 kohalikku elanikku ja ettevõtjat ning mille tagasisidelehtest joonistus kenasti välja, mis ootused meil on. Kuna loomemajanduse nimi võis tekitada küsimust, et mis loom see veel on, siis sai küsimustikus loomemajanduse alla käivad tegevusharud eraldi lahti kirjutada. Tulemus sai selline nagu kõrvaloleval pildil näha.

Tabeli selgituseks veel seda, et:
• Helerohelised tulbad näitavad KOV-ide poolt hallatavaid objekte.
• Tumeroheline on ainsana tulp loomekeskusele, mille ehitamiseks saab Kultuuriministeeriumist vahendeid taotleda ja taotlejaks samuti KOV-id. Loometegevustele eraldati eelmisel perioodil 7 miljonit eurot ja tuleval perioodil 20 miljonit eurot!
• Punased tulbad näitavad aga kõiki neid tegevusi, mis mahuksid kõrvuti loomemajanduskeskuse katuse alla pindu rentima ja inkubaatorteenust saama.

Selgitustega tabelist on näha, et kohaliku ettevõtluskeskkonna jõuline ja samaaegne käivitamine on võimalik suuresti vaid loomekeskuste rajamise teel.

*- see kaunis linnuke on pärit tänaselt koosviibimiselt ning Anne Liinaku nobedate näppude vahelt “Loomelinnuna” sai nüüd see minu aknalauale. Suur tänu sooja kingituse eest! Tänan peale Anne ka Laila Meistrit, Johanna Rannulat ja Anne Kalamäed, kes tänasest väikesest kogunemisest osa võtsid.

Ma olen siin tasahilju juba nädalapäevad varem katsetanud ja meisterdanud. Eelmise nädala lõpul sain valmis ja nüüd on juba ka sihtgrupil käes.

Millega siis tegu? Taaskasutuse jõulukaartidega enda suurematele koostööpartneritele. Idee ei olnud mitte raha säästa, vaid pigem uue oskuse omandamises ja tööprotsessi enda nautimises. Väga inspireeriv oli neid valmistada- avastasin endas taas väikese lapse. Rõõmu ja head energiat tõid nad ka mu klientidele, nüüd on jõulurõõmud mõlemal pool! :)

Olen juba ka esimesed tagasisided saanud:

Armas Terje!
Nii ilusa kaardi saatsid-kõik olid vaimustatud-aitäh!

Jõulukallistusega
Kadri ja IVEK

Ja veel üks:

Hea Terje :)
Saadan jõulutervitused lumisest Kiviõlist !
Sain su imelise jõulukaardi kätte. Panin selle kohe jänese kõrvale. Nüüd on neil koos tore olla.

Lahket Jõuluvana sinu perele :)
Anu

Vaata, kuidas tegin ja mis sest lõpuks sai!

 

Nagu juuresolevalt pildilt võib lugeda, oli täna ja on homme käimas tootearenduskoolitus. Koolitakaks Anu- Mall Naarits. No mis võib veel toredam olla?

Päev oli pikk, õhtul 8-ni läks välja. Sain aru, et tootearendus pole mingi lihtne teenusearendus :) Ja see äratundmine oli väga hea.

Uus asi tootearenduses minu jaoks oli tootearenduslehter. Ülevalt läheb sisse peibutustoode, seejärel keskmises osas asub põhitoode ning kõige kitsamas osas on lojaalsustooted.

Kui tootearenduslehtrile lisada otsa Peep Laja kirjeldatud turunduslehter, siis oleks nagu eduka toote edukaks müügiks kõik tehtud.

Kuid… homme läheb ju koolitus edasi…. ;)

 

Alati on nii, et üks lõpp on uue algus. Minu Matera- kogemuse puhul oli teada, et
02. oktoobril see lõpeb. Veidi segased tunded on mul sellega- mingi nukker tunne on mind vallanud siin viimaseil päevil. Seostan seda peatse lahkumisega. Uskumatu, et pea kahe kuuga saab niimoodi sulanduda keskkonda, lüüa kaasa põnevates kogukonnaprojektides ning võtta omaks täiesti võõraid inimesi (ning saada omaksvõetud ka nende poolt).

Nüüd on midagi pooleli jäämas, mille alguse juures ma olen olnud, samuti jäävad maha kõik inimesed, keda olen tundma õppinud. Maha jäävad tuttavad tänavanurgad. Nii naljaks, kui see ka pole, on raske lahkuda…

Teisalt on aga koduigatsus, täpsemalt igatsus oma abikaasa järgi. Sain aru, et võiksime temaga vabalt senimaani elada kusagil eemal, kuni igatsus vahelduvate aastaaegade järgi meid murrab. Nii aastajagu, ma arvan :)

Kaasa võtan aga saadud kogemused, uued teadmised ja lihtsalt fantastilised mälestused soojadest, avatud ja tegusatest noortest inimestest.

Kuid hea on tagataskus omada teadmist, et järgmisel aastal lähen Materasse tagasi. Kuuks ajaks :)

Ciao, bella!

Nii tervitavad itaallased teineteist ja niimoodi jätavad ka hüvasti. Olgu siis näostnäkku rääkides või telefonitsi! Nii ka mina nüüd siis mõni aeg :)

Jah, ma olen lihtsalt õnnega koos, et mulle sattus selline suurepärane host, kes on seotud kohaliku kogukonna arendamisega ja kes on oma tugeva identiteediga majutusasutuse sidunud erinevate kohalike projektidega (see ühisosa on päris suur), luues siis vastastikku kasulikku tulemit mõlemale.

Tõeliselt suurepärane on see, et ma olen saanud kinnitust sellele, et ühiskondlik aktiivne panustamine on mõlemasuunaline. Minu käest on varasemalt Eestis ikka küsitud, et miks ma osalen erinevates projektides, mille eest tasu ei saa, et mis see mulle annab?

Annab uued laiemad teadmised, võrgustiku (!), koostöövõimalused jne… Ma olen sellesse ikka uskunud, kuid ega mul erilisi saavutusi ette näidata polnud. Nüüd alles saan aru, et tegelikult need tulemused olid täiesti olemas, kuid nad tundusid minu jaoks nii argised, et ei osanud neid ühiskondliku tegevuse tulemina enda jaoks registreerida.

Eriti siin kehtib kirjutamata reegel: kes annab, see saab. Ma ei mõtle siin, et raha peaks andma- vaid oma aega, pühendumist, kaasalöömist erinevates projektides ning millegi ärategemises. Peale mida jäävad kontaktid, koostehtud tegudest praktiline kogemus ja usaldus ning seeläbi alles uued tööd, mis toovad leiva lauale.

Selge on see, et üksi pusserdades ei saa midagi.

Juba oma hosti Eliana Viggiani CV-d lugedes sain aru, et ta on väga “minu inimene”, tegeleb sama tüüpi tegevusega majutusalal ning on samuti aktiivne. Tegelikkus osutus aga veelgi paremaks!

Kõik need kohad, kuhu oleme läinud ja kellega oleme kokku saanud, on viinud mind iga sammuga järjest lähemale minu eesmärgile- leida oma arendatavale puhkemajale eristumine. Vinge on see, et see selginemine pole sündinud kahetunnise ajurünnaku tagajärjel kusagil siseruumides, vaid päev- päevalt Elianaga ta igapäevaseid asju ajades, neid paljusid kohtumisi endast läbi lastes, salvestades ja seeläbi äratundmisele jõudes, et see ongi see, mida ma vajan. Millesse olen eelnevaltki uskunud, vahest veidi killustatult tegelenud, kuid mis nüüd on saanud minu jaoks tervikuks.

Bingo! See on vastutustundlik ettevõtlus! Päris põnev on see, et meil Eestis on olemas seesugune liikumine ja ma olen paar aastat tagasi isegi selle eestvedaja Marko Silleriga sel teemal mõtteid vahetanud. Aga selleks, et see tänuväärne teema oma majutusasutuse erilisuse vankri ette rakendada, oli vaja mul siia keskkonda selle inimese juurde sattuda ja need endale tuttavad puzzletükid kokku korjata.

Oma keskkonnast väljasaamine on nii tänulik võimalus! Võimalus kõrvalt vaadata kõiki neid mustreid, asetades samu raamistikke meie oludesse ning leida ühisosad ja teemad, mis meie oludes töötaksid.

Palju põnevat on juba olnud, nagu taaskasutuse teemad, loodussõbralikkus, bio- kaupluste toimimine, kohalik igapäevane turg + kolmapäeva õhtuti maheturg, kohalikud käsitöölised ja nende ühendus, õiglane kaubandus, isegi kudumiskohvik sobib, kui valatud sellesse jadasse jne…

Ees on inglise keele kurus, kuid põhilisemad on kohtumised erinevate katusorganisatsioonide inimestega, kes nüüd hakkavad suvepuhkustelt naasema: kohaliku raha teema, Arcipelago Scec, huvitab mind väga, lisaks Casa Netural, Urban Garden, Il Vagabond– mis on vastutustundliku turismi ühendus, Green Events jne…

Neljapäeval, 04. Septembril algab minu teine kuu siin ja järjest põnevamaks läheb! Tegin õigesti, et plaanisin kohe alguses siia ka aasta pärast tagasi tulla, saamaks vastuseid vahepeal rakendatud teemadele ja küsimustele.

Olen väga õnnelik ja rahul! See on mulle olnud üks suur põnev ja kasulik võimalus.

Ciao!

PS. Piltidegaleriid on lisatud 18.09.14
PS. PS. Kui on huvi minu Matera blogi vastu, siis teretulemast lugema!

Millega tegu, küsite? Olete ju kuulnud üliõpilasvahetusest? See on midagi sarnast, kuid vahetus toimub ettevõtjate vahel. “ERASMUS for young Entrepreneurs”  puhul on tegu  just noorte ettevõtjate vahetusega.

Ma võtsin asjal nö. nööbist kohe märtsis, kui sellekohane uudis ajakirjanduses ilmus. Nüüd siis on möödunud ligi 4 kuud ja lõpuks, peale igasugu paberitööd ja ankeetide täitmist, potsatas mu postkasti kinnituskiri, et saan minna.

04. augustil on lennuk, tagasipilet on 02. oktoobriks, seega koha peal saab veedetud 2 kuud.

Minu võõrustaja, ehk Host, on Eliana Viggiani, kes omab armast ja keskkonnasõbralikku B&B majutust “L’Albero di Eliana”, mis tähendab tõlkes “Eliana puu”.

Elama hakkan ma Matera kesklinnas, väikses apartmendis kööginurgaga. Mulle oli põhiline, et toas oleks kiire internet, sest plaanin oma igapäevatöid sealt edasi teha. Nädalast 2-3 päeval hakkan olema hõivatud meie omavahelise koostöö ja teineteise ettevõtete täiendamisega, ülejäänud nädal on mul omaks tarbeks.

Loodan sealt kaasa võtta parimad praktikad, teadmised ja kogemused, kuidas arendada ühest kenast asumist turismisihtkoht, kuidas kaasata kogukonda ning tuua seeläbi sünergiat, koostegemist ja jõukust kõigile. Eks ma loodan oma kogetu ja õpitu rakendada Ida- Virumaal, et oma klientidele ja koostööpartneritele veelgi paremaid lahendusi pakkuda ning muidugi ka oma puhkemaja arendamisel Lüganusel ;)

Kuhu ma siis ka lähen? Lõuna- Itaalias Basilicata piirkonnas on selline väike turismilinnake, nagu Matera (tuntud ka kui maa- alune linn “la Città Sotterranea“), mis on roomlaste poolt rajatud 3. sajandil ning olles ka vanim koht Itaalias, kus on leitud inimjäänuseid. Matera asub kõrgel kanjonil, oru servas, mille on omal ajal uuristanud suur jõgi. Täna on sellest järgi vaid ojakene.

Matera on saavutanud rahvusvahelise kuulsuse tänu iidsele linnale Sassi (“Sassi di Matera“,mis tähendab “Matera kivid“). Ning kuulub alates 1993 UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Miks teda kutsuti maa- aluseks linnaks? Ajaloolise Sassi linna majad on kaevatud lubjarikka kivi sisse. Paljud neist “majadest” on tõesti ainult tühimikud ja tänavad mõnes lubjarikkas kaldas. 

1950. aastal tõstis Itaalia valitsus jõuliselt ümber enamiku elanikkonnast Sassi-aladelt  kaasaegsesse linna, et piirkonda arendada. Kuni 1980 elati sel alal siiski vaesuses, sest need majad olid enamikus elukõlbmatud. Praegune areng on aga turistidele suunatud ning nii Itaalia valitsuse, UNESCO kui ka Hollywoodi abiga. Täna on Matera provintsis palju edukaid ettevõtteid, pubisid ja hotelle.

Minu tegemiste ja elu- oluga saab end selle kahe kuu jooksul kursis hoida Blogi kaudu: terjeitaaliaseye@blogspot.com ning silmast- silma on taas võimalik kohtuda oktoobris!

Öeldakse, et unistused viivad edasi. Suuremad unistused kaugemale, väiksemad unistused lähemale. Kindlasti ei tohiks unistamist endale keelata, arvamusega, et ah, mis ma siin ikka unistan, niikuinii ei täitu. Minu enda väikesed unistused (ja just suveajaks), on juba mitu aastat olnud sellised armsad:

• telkimine,
• lõkke ääres pool ööd istumine,
• päikesetõusu nägemine.

Ja seda kõike koos oma kalli abikaasa (sõprade) seltskonnas.

Eelmised suved kuidagi ei pakkunud mulle neid võimalusi, või õigemini (olgem enda vastu siiski ausad), ei andnud ma ise suvele võimalust oma isiklike unistuste realiseerumisele kaasa aidata.

Nüüd aga ühe nädalavahetusega 2 unistust hoobiga kogetud- sai sõprade juures peale „Üks pealuu Connemaras” suveteatritükki Lääne- Virumaal (loe: suuremas osas vanade klassikaaslastega) poole ööni lõkke ääres istutud ja järgmisel ööl Tartu lähistel Külitsel romantiliselt teiste sõprade juures telkida.

Päikesetõusu tasub Eestis vast ainult põhjarannikul vaadelda- peaaegu oleksime sealt Rakvere lähiste lõkkeõhtult tagasisõites Saka Meretorni sisse põiganud, kuid kell pool neli öösel näitas autokraadiklaas vaid 12 kraadi sooja. Me lihtsalt ei raatsinud end külmetama minna.

Samas tunnen, et nüüd, kui kaks mu unistustest on nii lihtsalt täitunud, oleme plaani võtnud veel juulikuus käia päikesetõusu tervitamas. Piece of Cake!

Mis on Sinu suveunistused?

Ma ei tea, mis koht see meie hingesopis on, kus patriotism end kõige hardamal kujul peidab. Nii kui hakkavad taaskord kõlama koorilaulud, kui inimesed riietavad end rahvarõivastesse, kui sõidetakse vihmas ning külmas sadu ja sadu kilomeetreid, et laulupeotuli viia kõikidesse Eesti nurkadesse- nii tulevad vanad ja noored välja oma kodudest tuld tervitama, nii läheb meil meel härdaks ja silmad veekalkvele…

Nii hakkab kusagil hingesopis midagi kõvasti- kõvasti pitsitama ja süda läheb nii hellaks… “Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma!”. On vist viimane aeg laulupeopiletid ära osta.

Ma mäletan üht aastatetagust juhust, kui sättisime end kodus laulupeoülekannet vaatama- katsime laua suurde tuppa teleka ette- kartulisalat ja kiluvõileivad. Iga minut, mis telekat vaatasime, sünnitas otsuse, et nüüd kohe tuleb autosse istuda ja Lauluväljakule kohale sõita. Laulupidu peab nautima kõige selle rahva sees ja hulgas!

Lähen otsingi nüüd välja oma pastlad ja vöö, triigin sellisteks puhkudeks ostetud linase kleidi ja otsin sahtlipõhjast välja hõbesõle. Täiesti siiralt.